„Aga seda kuuldes jüngrid jahmusid väga ja ütlesid: „Kes siis üldse võib pääseda?“ Kuid Jeesus ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu. Aga kõik on võimalik Jumala käes!““ (Mt 19:25j). Aamen.
Jeesusega koos käis ühel Tema maise elu perioodil, nn Galilea kevadel, palju rahvast. Kuigi see otsijate hulk rõõmustas Teda, ei varjanud Ta nende eest, et eluteel käimine ei ole kerge ega lõbus. Ta ei meelitanud kedagi petlike lootustega. Pigem vastupidi – julgustas neid kõigele raskusele vaatamata valima tee, mis viib ellu. Igavesse ellu! Ütles: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kui kitsas on värav ja kui ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle leiavad!“ (Mt 5:13j).
Jeesus ütles rahvale karmid sõnad: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma maa peale rahu. Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka. /---/ Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle“ (Mt 10:34.38j).
Sama kinnitab Ta oma jüngritele, kes on oma kodu ja töö jätnud ning Temaga kaasa läinud: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ning järgnegu mulle. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, kes iganes aga oma elu kaotab minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta saaks kätte terve maailma, oma hingele aga teeks kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge asemel?“ (Mt 16:24–26).
Jah, mis oleks meil saada oma hinge asemel? Algkeeles on siis kasutatud sõna psyche, mida saab tõlkida vastavalt kontekstile kas ‘elu’ või ‘hing’. See teeb asjad veelgi tõsisemaks. Mis meil inimestena üldse peale hinge ja elu on! Kui need on läinud, mis siis meil veel alles on jäänud?
Vahekord Jumalaga on inimese jaoks elu ja surma küsimus. Ei ole ükskõik, mida me valime, ja valimata jätmine ei ole võimalik. Jeesus ütles: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks“ (Jh 9:39). Suhtumine Jeesusesse on otsekui veelahe: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu, ja kes ei kogu minuga, see loobib laiali. /---/ Hea inimene võtab välja oma heast aardest head ja kuri inimene võtab oma kurjast aardest kurja. Ma ütlen teile aga, et inimesed peavad aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest sinu sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi“ (Mt 12:30, 35–37). Kes siis võib pääseda?!
Evangeelium on rõõmusõnum, toob patustele pääsemise võimaluse. Kuid see, mida Jumal meilt ootab, ei ole ainult natukene paremini käitumine, vaid meeleparandus, täielik uueks sündimine. Rikas noormees, kellest oli juttu poolteist nädalat tagasi jutluse tekstis, ei suutnud kõigest lahti lasta ja siis Jeesuse juurde jääda. Jüngrid olid seda suutnud (Mt 19:27), kuid nemadki jahmusid väga. Pean tunnistama, et mõistan nõutust ja meeleheidet, mis täitis mõne südame – „niisugune jutt on liiga kõva, kes seda võib seedida“ (Jh 6:60). Aga ei jää muud, kui Jumala halastusele loota.
Inimesed ei ole ühesugused. Lugedes evangeeliume me näeme, kui erinev on reaktsioon Jeesuse sõnadele, aga näeme ka seda, kuidas Tema suhtub nendesse, kellega Ta kohtub, väga erinevalt. Sest Tema nägi inimese südamesse. Nägi rohkem, kui inimesed ise, sest viimaks on ju see, mida me iseendast arvame, meie „minapilt“, samasugune nagu nägu, mis peeglist vastu vaatab.
On päikeselapsi. Neid, kes pärast kohtumist Jeesusega ei kahelnud enam. Kui Andreas, Siimon Peetruse vend, kohtub Jeesusega, ruttab ta Siimona juurde rõõmsa sõnumiga: „Me oleme leidnud Messia!“ Ja kui järgmisel päeval Jeesus leiab nende koduküla mehe Filippuse ja kutsub teda: „Järgne mulle!“, siis ei kõhkle Filippus hetkegi. Ta leiab – selles lõigus on kuus korda sõna „leidma“! – oma umbuskliku sõbra Naatanaeli ja kuulutab: „Me oleme leidnud Tema, kellest Mooses on kirjutanud Seaduses, ja prohvetid!“ Naatanael kahtleb, mis võiks küll Naatsaretist tulla head, kuid Filippus kutsub: „Tule ja vaata!“ Ja kui Naatanael on Jeesust näinud, tunnistab ta: „Rabi, Sina oled Jumala Poeg, Sina oled Iisraeli kuningas!“ (Jh 1:40–50).
Aga isegi nendel, kes olid suure rõõmuga jätnud kõik ning läinud kaasa Jeesusega, ei olnud see tee sile. Oli hetki, mil lihtsalt tuli Jeesusest kinni hoida kogu jõuga. Kui paljud loobusid ja Jeesus küsis oma kaheteistkümne jüngri käest: „Kas teiegi tahate ära minna?“, vastas Siimon Peetrus Talle: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning taibanud, et Sina oled Jumala Püha“ (Jh 6:66–69).
Head sõbrad! Kui ma olen täna rääkinud raskustest Jeesuse järel käimisel, siis selle pärast, et leida julgustust ja kinnitust ka siis, kui keegi peaks tundma, et ta usk on nõder. Mina tunnen seda. Aga ma olen kogenud, kuidas Jumal ei jäta. Lootus ei ole iseendal, vaid Tema kutsel. Apostel Paulus kirjutas korintlastele, et ta palub nende eest, et nad oleksid usus kinnitatud, „oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist, kes ka teid kinnitab otsani, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga!“ (1Kr 1:6–9).
Ka siis, kui tundub, et jõud on otsas, tohime toetuda Temale, kes meid on kutsunud ja siitsaadik saatnud. Kes on inimene, et Jumal temast peaks hoolima, seda enam, kui meie ei hooli Temast sageli? Ja ometi, Tema on armu heitnud, on kutsunud pimedusest valgusesse, alanud meis oma head tööd. Inimestele on see võimatu, kuid kõik on võimalik Jumala käes.
Palvetagem! Aga rahu Jumal ise pühitsegu meid täielikult, et meie vaim ja hing ja ihu hoitaks tervikuna laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes meid kutsub! Küll Tema teebki seda! (1Ts 5:23–24). Aamen.
