Js 30:15, 18: „Sest nõnda ütleb Issand, me isand, Iisraeli Püha: „Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite. Rahus ja lootuses oleks teie jõud. Kuid te pole tahtnud.“ Ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal. Õndsad on kõik, kes teda ootavad.“ Aamen.
Poola luuletaja Zbigniew Herbert on kirjutanud luuletuse, mille nimeks on ta pannud „Breviaar“. Breviaar on roomakatoliku kiriku palveraamat, milles on tunnipalvuste tekstid. Zbigniew Herberti „Breviaar“ on aga selline:
Issand, ma tean, et mu päevad on loetud,
neid on jäänud järele vähe,
ainult nii palju, et jõuaksin koguda liiva,
millega kaetakse mu nägu.
Ma ei jõua enam teha heaks solvanguid
ega paluda andeks kõigilt neilt,
kellele olen teinud liiga
ja seepärast on mu hing ääretult kurb.
Mu elu peaks tegema ringi,
lõppema kui hästi komponeeritud sonaat,
aga nüüd näen selgesti just enne koodat
katkenud akorde, kokkusobimatuid värve ja sõnu,
dissonantsi, kära kaose keelt.
Mispärast polnud mu elu nagu ringid vees,
mis ärganud põhjatutes sügavustes
algusega, mis aina kasvab,
laotab oma kihid, astmed, kurrud,
et siis rahulikult vaibuda sinu saladuslike jalgade ees?
Akadeemik ja kunstnik Anu Raud on öelnud, et Nobeli preemia tuleks anda neile, kes leiutavad arengupiduri. Vaadates seda kuristikku tormavat maailma, tundub, et tal on õigus.
Kiirustajate maailm. Kuhu me kiirustame? Kas Pärna- või Rahumäele, Hiiu Rahu, Siselinna- või Metsakalmistule? Kõik teed ei vii Rooma. Taevasse ka ei vii. Maise küljes liiga tugevasti rippujad ei jaksa ehk taevasse tõusta ja nendesse, kes iseennast pilgeni täis, ei mahu Jumala kergekstegevat vaimu. Need, kes ei suuda andestada inimestele, pidid ilma jääma Taevassetõstja andestusest.
Maa küljes hoidvat on rohkesti ja igavik võib paljudele tunduda igav. Kuid just selleks on meile kingitud see ajutine elu – imelise igavese ettevalmistuseks –, tuttavaks saamiseks Temaga, kes võib kinkida seda, mida silm pole näinud, kõrv pole kuulnud ja mis inimeeltesse ei ole tõusnud.
Tema, kes on meile andnud selle siin, tahab meile kinkida imelise igaviku. Kas me hoolime tema tahtmisest? Aeg-ajalt mõni ehk palub: „Meie Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu!“ Kas selliseid sõnu öeldes seda ka tegelikult tahetakse paluda? Et seda mõista, on vaja peatuda, pöörduda, lõpetada tormamine, vaikseks jääda. See, kes leiab rahu ja lootuse, märkab õiget teed – eluteed. Tormates tormame sellest mööda ja mitte ainult sellest – tormame mööda ka inimestest, kes on meile väga lähedal. Me harjume nendega ära. Peame nende olemasolu liiga enesestmõistetavaks, nende hoolimist normaalseks. Me ei taipa, et see on ime.
Iga silmapilk siin on ime. Iseseisvus ja rahuaeg on ime ja imedega ei tohiks ära harjuda, neid normaalseks pidama hakata. Kõike seda, mille eest me pole osanud tänulikud olla, meil otsekui ei olegi olnud. Iga ime kaob, haihtub kui udu. Kaovad inimesed meie kõrvalt ja iseseisvus ja meiegi kaome, ega saa seal enam midagi muuta.
Täna veel saame. Saame heaks teha solvanguid, paluda andeks neilt, kellele oleme teinud liiga, tänada neid, kellele oleme tänu võlgu, tunnustada neid, keda sellest ilma jätsime.
Jääme vanemaks. Me ehk ei jõua enam nii palju, kui jõudsime siis, kui olime nooremad. Kuid kas seda ongi vaja? Pigem vähem ja hästi kui hoogsalt ja hoolimatult. Ehk jääb ka õigetest teeotstest mööda kihutamata.
Ellen Niit on kord kirjutanud:
Päev ruttab ja päikesevälul ei ole meil viibida mahti.
Umbpadriku vari me mälul
veab meid maasikamätastelt lahti.
Sünk vari, hirmutavjahe, riivab meeli kui kogemata.
Kui pikk on jääaegade vahe, on meil õieti kogemata.
Muuta jääajaks see lühike silmapilk siin. Unustades hinge eest hoolt kanda. Koguda asju, mida on juba niigi liiga palju. Pole mahti viibida päikesevälul, kummarduda maasikamätaste kohal, muuta heade sõnade, tänulikkuse ja tähelepanelikkusega jääaeg vulisevate vetega kevadeks. Muuta oma mälu imelist, ilusat kinkivaks ammendamatuks allikaks. Head, ilusat sageli meenutades see ime sünnib.
Aga taevassegi vaatamiseks on mõistlik aega võtta, sest vaid sinna on mõistlik minna, kui see ajutine saab siin otsa ja kõik asjad, mida oleme kogunud, jäävad meist siia maha. Sinna ise ei saa. Keegi peab kutsuma, vastu võtma, meile seal aseme valmistama. Tema, kes kord ütles: „Ma lähen teile aset valmistama, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ Tema kuningriigis.
Kas võiksime meiegi väita, nii nagu Vladislav Koržets:
Pisitasa, tasapisi jäätub rabajärve vesi.
Tasapisi, pisitasa kasvab järveveele lisa.
Tasa-tasa, pisi-pisi hanguvad kõik molekulid,
pisi-pisi, tasa-tasa igitahke olekuni.
Nii ka mina tasapisi, tasapisi, pisitasa
tulen sinu juurde, isa, tasa-tasa, pisi-pisi.
PALVE: Isa, aita meil tasapisi, pisitasa Su poole tulla, Su juurde jõuda. Aita meie armsatelgi sinna saada. Siis oleks meil seal kord lõputut rõõmu ja rahu ei saaks otsa. Aita meid, meie Taevane Isa, pöörduda Su poole ja vaikseks jääda Su ees. Ava Sina me meeled ja muuda meid, raskeid, taevakergeteks. Aamen.
