Jesaja 6:1-8 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
Kes suudaks kõnelda Kõigeväelisest Kolmainu Jumalast? Loomulikult võib tuua võrdlusi: viidata kolmeharulisele ristikulehele ja rääkida sellest, kuidas leht on üks, aga sellel ühel on kolm haru. Võib kõnelda päikesest – sellest inimesele kättesaamatus kaugusel asuvast hoomamatult suurest tulekerast, ilma milleta poleks elu – ja võrrelda seda Jumal Isaga, kogu universumi loojaga … Ja saab rääkida valgusest, mis jõuab sellest päikesest siia maa peale, nii nagu Jumala Poeg oma Isa juurest siia jõudis ja ütles, et tema on Maailma Valgus ja need, kes Tema valguses oma eluteel rändavad, elavad elusamat elu siin ja jõuavad kord valgusesse, millel ei ole lõppu. Ja sellel päikesel on hämmastavalt palju soojust, mida ta siiagi saadab, nagu saadavad Isa ja Poeg Püha Vaimu, kes oma lohutuse ja juhtimise läbi lohutab, rõõmustab ja juhib neid, kes armastavad Tema läkitajaid. Kuid kes suudaks kõnelda Kolmainu Jumalast arusaadavalt neile, kes enda arvates pole Teda ega Tema tegutsemist kunagi kogenud, kes arvavad, et maailm on sündinud suure pauguga, et inimene ja kõik muu elav siin maailmas on mingi kummalise arengu loogiline tulemus? Samas, kas seda olekski vaja? Jeesus vaikis ega liigutanud lillegi, kui temalt nõuti imetegusid, kui tahetati, et ta tõestaks skeptikutele seda, kes ta on.
Prohvet Jesaja kõneleb sellest, mida tema on näinud – oma isiklikust võimsast kogemusest. Ta nägi Issandat. Hiigelsuures templis, kus oli palju sellist, mida võiks hoolega vaadata, imetleda, nägi tema ainult Issandat ja Tema ingleid – seeraveid. See on ainus koht Piiblis, kus nendest, erilistest inglitest, kõneldakse. Jesaja nägi Issandat istumas templis suurel ja kõrgel aujärjel ja seda, et tema kuue palistused ulatusid templis seinast seina. Ta nägi Jumalat, kes täidab kogu templi ja nägija mõttemaailma. On neid, kes näevad Jumalat kõikjal, ja neid, kes ei näe teda mitte kusagil ega mitte milleski. Üks maailmakuulus teadlane kummardas kord kaua suurel aasal imepisikese imeilusa lille ees ja ütles oma kaaslasele lõpuks vaid ühe lause: „Siin on kindlasti kõndinud Jumal.“ Mõni teine võib vaadata paljusid imelisi paiku, mida nimetatakse maailma imedeks, ja rääkida kõige juhuslikust tekkimisest, paugust, arengust. Me näeme, tajume või tahame näha, tajuda erinevalt.
Loen mõned täna leeritatute mõtted:
Sõites bussiga laupäevasel päeval maale, sattusin ma bussipeatuses oodates vana kiriku ette – kõrge, valge, sümmeetrilise ehitise ette, ja ma vaatasin seda. Ja ma vaatasin inimesi, kes sellest stoiliselt mööda tormasid, olles kinni oma muredes. Ja ma vaatasin seda ehitist ja ma mõtlesin sellele, kuidas inimesed siin palvetamas käivad ja veel rohkem omaenda muredes pead murravad. Ja ma leidsin endas vaid ühe mõtte: see on üks suur ja külm kiviehitis … Aga sellele järgnev hetk oli pärit justkui mõnest armastusfilmist. Pilvekese tagant hakkas paistma päikesekiireke ja maastiku värvide muutuses märkasin ma sellel pildil veel midagi. Kirikuaed oli täis siniseid, valgeid ja kollaseid kevadlilli. Minu ees olev ehitis oli hetkega midagi teist. See oli paik, kus on rahu. Koht, kus tänatakse selle eest, mis on. Ma nägin kolmelapselist peret naerdes kiriku poole sammumas. „Õnnelikkus“ oli sõna, mida enda ees avaneva pildi kirjeldamiseks kasutasin. See oli justkui ideaalne näide sellest, et üks ja seesama asi võib kahest küljest vaadatuna erineda nagu öö ja päev. Selline on ka minu vaade kirikule ja usule. Igaüks näeb seda oma külje alt.
Teine kirjutas: Eile nägin ma kirikut, mis oli täis armastust ja rahu. Olin käinud Jaani kirikus ühel pühapäeval küünalt süütamas. Sisse astudes kuulsin ma ilusat jutlust, aga tol hetkel ei osanud ma veel koos teistega laulda. Kirikus lauldi koos kooriga imelisi laule. Pärast esimest käimist ja küünla süütamist tekkis tunne, et ma sooviksin ka kogudusega ühineda ja ennast ja last ära ristida.
Kolmas mõtiskles: Astudes sisse Tallinna Jaani kirikusse, tundsin enda jalge all soojust ja meeldivalt sõbralikku õhkkonda, mõistsin, et kirikut pole vaja karta, vaid hoopis tundsin, et olen senini paljust ilma jäänud.
Prohvet nägi Issandat istumas templi suurel troonil ja Issanda kohal nägi ta Issanda erilisi ingleid – kuuetiivalisi seeraveid. Kolm paari tiibu ja igal paaril oma ülesanne.
Kahega katsid nad oma palet.
Jumala läheduses olevad seeravid pidid kasutama ühte kolmest lendamiseks mõeldud tiivapaarist oma palge katmiseks. Looja vahetus läheduses võib nii juhtuda. Valgust on enam, kui hämarusega harjunud silmad suudavad taluda.
Kui minult on küsitud, kuidas sai minust keset nõukogude aega ilma kristliku koduta kristlane, olen rääkinud sellest, et ma ei suutnud ühel hetkel enam vastu võtta seda lõputut head ja ilusat, mida ma olin juba väga palju vastu võtnud. Paljud teised oleksid seda ehk nimetanud lihtsalt tavaliseks, normaalseks eluks, saatuseks, teised vedamiseks või õnneks. Mina ei suutnud. Tahtsin teada, kes seda kõike mulle on kinkinud. Jõudsin kummalisi teid pidi Jumalani. Mulle tundub, et Tema tuli mulle poolele teele vastu, sest muidu oleksin uppunud erinevate religioonide ja filosoofiate ookeani. Kuid ma ei ole lakanud imestamast. Hämmastun taas ja taas Jumala imelisest armust, hoolivast ettenägelikkusest, andeksandmisest, halastusest, armastusest. Hämmastun sellest lõputust pillavast rikkusest, mida Ta meile ülevoolavalt jagab. Seisan nagu jahmunud laps õide puhkenud puude ja põõsaste ja selle headuse ees, mida Ta paljudesse inimestesse on asetanud.
Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mõnikord avastan mina end sügavalt mõteldes kummalises poosis. Olen sulgenud silmad, langetanud oma pea ja asetanud ühe käe nagu varju oma silmade kohale. Ma ei ole seerav. Mul pole kolme tiivapaari. Sulgen silmad ja katan need käega, kui vajun mõeldes otsekui sügavustesse, olen hämmastunud, tänulik. Olen märganud inimesi ka nii palvetamas – suletud silmad, langetatud pea, käed silmade ees ja aeg-ajalt pead vangutamas. Nii vist seistakse hämmastunult Jumala vägevuse ees. Seeravid katsid Issanda ees ühe tiivapaariga oma palet. Teise tiivapaariga katsid seeravid jalgu.
Nad on Issanda kohal. Nad arvavad, et peavad varjama end Issanda eest.
On inimesi, kes unustavad end, kui sukelduvad mingisse olulisse tegevusse. Nad on täiesti kohal rääkides, mõteldes, suheldes, tööd tehes, armastades. Ilus on selliseid inimesi vaadata – ennastunustavaid.
On teistsuguseid. Mida tahes nad ei teeks, nad ei suuda ennast unustada. Nende jaoks on ülitähtis see, kuidas nemad teistele paistavad, mida teised nendest arvavad. Nad ei suuda süveneda sellesse, mida nad teevad, sest enda eksponeerimine, enda reputatsiooni pärast muretsemine võtab neilt väga palju energiat ja aega. Sellised inimesed on pidevalt mures ka selle pärast, et nende arvates ei hinnata neid piisavalt, vääriliselt. Ja teinegi mure murrab neid pidevalt – nende arvates tunnustatakse teisi ja tavaliselt täiesti valesid inimesi täiesti ebaõiglaselt. Nad aina kaaluvad. Ühele poole asetavad nad enda teod ja vaeva ning teisele teiste oma ja kuna kõike tehes veavad nemad oma suurt ego endaga kaasas, siis nad kulutavadki iga tegu tehes kordades enam kui need, kes enda unustavad. Eks nad siis ka oota väärikat tunnustust. Seeravid varjasid Issanda ees olles ennast. Kas nii teeme ka meie Tema ees seistes? Kui Issanda ees seistes võrdleme oma tegusid, olemist sellega, mida tegi Kristus, siis jääks meil enda varjamiseks ka kolmest tiivapaarist väheks.
Kolmanda tiivapaariga nad lendasid.
Millal meie viimati lendasime või vähemalt lasime oma ilusatel mõtetel, unistustel lendu tõusta? Kuulsin inimest, kes tegeleb uneuuringutega, väitmas midagi ääretult lihtsat. Me ei peaks tund aega enne magamaminekut vaatama ühtegi ekraani. Ta väitis, et see, kui inimesed ei suuda uinuda ja magavad rahutult, võib olla põhjustatud sellest, et inimesed ei suuda ka enne magamaminekut loobuda värelevatest ekraanidest, liikuvatest piltidest. Andrei Makarevitš – väga kaua väga head ja väga heade sõnadega muusikat loonud ja laulnud muusik – ütles hiljuti, et ta teeb kõik endast sõltuva, et mitte vaadata, kuulata negatiivset ja et ta hoiab eemale kollasest meediast, sest see madaldab, kisub maadligi, tekitab tusatuju, viha – kui sellist endasse lased, ei ole sa lennuvõimeline.
Seeravid lendasid Issanda kohal ja hüüdsid võimsa häälega – nii võimsa häälega, et templi uksepiidad vabisesid. Siin kirikus on üks osa liturgias, kus mul on aeg-ajalt tunne, et selle koguduse laulu peale pühakoja uksepiidad värisevad ja lagi tõuseb. Kummalisel kombel algab see samade sõnadega, mida kirjeldab prohvet Jesaja: Ja seeravid hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“
Kolmekordne püha: püha on Jumal Isa, püha on Kristus, Tema ainusündinud Poeg, ja püha on Jumala vaim – Püha Vaim. Jesaja nägi, kuidas siis, kui seeravid hüüdsid Jumalale kolmekordset kiitust, täitus koda suitsuga. Kõik muu ei ole enam oluline. Ainult Kõigeväeline Jumal. Templi ilu, kuldsed riistad, kõik väline mattub kui udusse. See, kes on kordki kogenud Jumala hämmastavat suurust, armu ja halastust, ei saa enam jääda endiseks. Seda ei saa unustada. Ja ka siis, kui selle juurest põgenetakse, jääb midagi meis seda igatsema. Poolik, elutu olemine ei rahulda enam meid.
Ja siis ütleb prohvet: Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“
See on paljude otsijate ja nägijate ja kuuljate kogemus – Jumala läheduse tajumine toob patutunnetuse. Valgus, mis meile ja meisse langeb, on nii suur, et me taipame, kui palju on meis võltsi, valet, pattu.
Andrei Makarevitš on laulnud laulu küünlast: Poka ne merknit svet, poka gorit svetša. Kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni veel põleb küünal …, seni on meil veel võimalik midagi muuta oma suhtumises Jumalasesse, iseendasse, teistesse, kogu loodusse.
Jesaja ütleb: Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“
Süütunne võib olla hävitav, kui me ei leia armulist Jumalat, kui püüame süüd peita, tapva ületöötamise, teiste tänulikkuse äraostmisega ja end kallite asjadega ehtides enda tublidust meeleheitlikult tõestada. On ka teine võimalus. Seista Jumala ees oma patuga, oma söövitava süütundega ja paluda andestust, igatseda halastust ja armu ja meiegi võime kuulda imelisi vabastavaid sõnu: ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud. Seda kuulutati täna ka siin pühakojas kõigile, kes oma pattu kahetsesid: Su süü on andeks antud. Jumal on Sinu patu sulle andeks andnud.
Prohvet, kes on tundnud oma patusust, seda kahetsenud ja kogenud Jumala hämmastavat andeksandi ja armu, kuuleb äkki Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Nii küsib Jumal ka täna, siin Tema kojas: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“
Prohvet meenutab, kuidas tema sellele küsimusele vastas: Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
Kuidas vastad Sina? Parim, mida me oma eluga teha saame, on see, kui anname selle Issanda kätesse, Tema kätesse, kes täidab mitte ainult selle koja, vaid kogu universumi, kõik galaktikad. Tema on meile kinkinud elu, iga silmapilgu selles, ja see, kes on valmis saama Tema poolt läkitatud, hakkab nägema Tema imelist olemasolu peaaegu kõikjal. Kuni on veel valgust, kuni põleb küünal, saame me teha selle otsuse igas päevas, igal ristteel.
Lõpetan ühe täna leeritatu, päralejõudnu mõtetega: „Emme, tule korraks siia!“ kutsub uinumist ootav laps. „Kui sul midagi on vaja, siis tule võta ise,“ hõikan teisest toast vastu. Kostab voodi naginat ja paljaste jalgade paterdamist ning laps jõuab poolele teele ning peatub. „Emme, tule mulle poolele teele vastu, sest see, mida mul on vaja, on tegelikult sulle ka vajalik.“ Tõusen ohates ja jõuan lapseni, kes minu kaela ümbert kinni haarab ja kõvasti kallistades sosistab: „Sa ju tead, emme, et ilma kalli ja musita ei tule head unenäod.“
See hämmastunud ema jätkab oma mõtisklust sõnadega: Meil on tööpäevad ja nädalavahetused. Meil ei ole puhkepäevi. Meil ei ole kalendris teatripäevi, jalutamise päevi, kallistamise päevi, lugemise päevi ega leeripäevi. Me peame ise oma kalendri looma ja sinna oma puuduvate, väga oluliste kildude otsimiseks ruumi tegema. Mõni kild sinu teel võib varasemat noppimist loota ja kohtudes temaga hiljem, võib kellegi hooletu jalg ta juba purustanud olla. Purustatud killustki on abi, aga tema korjamine on palju ettevaatlikum ja aeganõudvam tegevus.
Armsad, me kõik oleme teel ja Püha Kolmainsus, kes täidab kogu universumi, on igale meist ääretult lähedal. Läheme talle poolele teele vastu, sest see on tegelikult ka meile ja just meile väga vajalik. Ilma Temata, lahus Temast ei tule häid unenägusid ega elusamat elu. Veel on see meil võimalik – seni, kuni valgus ei ole veel kadunud, kuni pühakojas ja meie kodus veel põleb küünal. Aamen.
