ÕP JAAN TAMMSALU JUTLUS KOLMAINU- JA LEERIPÜHAL

12. juuni 2022. Kolmainupüha, leeripüha

Mt 28:16–20: „Need üksteist jüngrit läksid aga Galileasse sinna mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, mõned olid aga kahevahel. Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.““

Armas kogudus. Armsad uued – vaid mõni hetk tagasi õnnistatud koguduse liikmed. Kallid külalised! See on üks väga eriline pühapäev. Täna, kolmainupühal saab siin meie koguduse täieõiguslikeks liikmeteks 16 leerilast. Lisaks on mõni sellest kevadisest leerigrupist nüüdseks juba leeritatud ja isegi laulatatud.

Aga head täna leeritatud! Kuidas te siis alles saate koguduse täieõiguslikeks liikmeteks? Teid ju juba õnnistati! Täieõiguslik liige EELK-s on see, kes on ristitud, leeritatud, teinud liikmeannetuse ja käinud armulaual. Seega on armulaua vastuvõtmine see, mis lõplikult kinnitab täna leeriõnnistuse vastu võtnute saamise selle koguduse täieõiguslikeks liikmeteks.

Kas saades ka jäädakse? Teisiti küsides, kas seda täieõiguslikku liikmeksolekut on võimalik ka kaotada? Jah. Ristimine on see, mis ei kaota oma kehtivust. See on ainukordne Jumala ääretu armu tegu. Taevane Isa võtab meid ristimises vastu oma lasteks ja Piiblile toetudes pole kahtlustki selles, et ristimine, mis on toimetatud Kolmainu Jumala nimel, Jumala Sõna ja veega, on alatiseks kehtiv. Selle ümbertegemine, uuesti ristimine on tõsine eksitus. Seda tegev inimene otsekui süüdistaks Jumalat, et Jumal pole eelmisel korral ikka inimlast õigesti vastu võtnud ja nüüd näitab ümberristija Jumalale, kuidas Jumal peab seda õigesti tegema.

Nikaia usutunnistuses, mida täna pärast jutlust tunnistame, me ütleme: „Meie tunnistame ühteainust ristimist pattude andeksandmiseks.“ Ka leeriõnnistus on ainukordne. Kui aga kord ristitud ja leeritatud inimene ei käi kahe aasta jooksul kordagi armulaual, ei ole ta kuni uuesti armulauale minekuni enam täieõiguslik koguduse liige. Sama on liikmeannetusega. Kui see kaks aastat tegemata jätta, kaotab inimene täieõiguslikuks liikmeks olemise. Kuidas seda taastada? Mida teha, kui oled aastaid eemale hoidnud? Tuleb tulla armulauale ja tuleb teha liikmeannetus ning oledki taas koguduse täieõiguslik liige.

Aga armsad, mitte see pole tänase kolmainupüha jutluse teema. Üks leeriskäija kirjutas oma mõtiskluses „Eile nägin ma kirikut“: „Ma arvan, et olen olnud selle suure enamiku hulgas, kes on Jumala mõistet valesti mõistnud.“

Täna on Kolmainu püha. Kas meie täna siin kirikus mõistame Jumala – Kolmainu Jumala – mõistet õigesti? See, et Jumal on looja, ja see, et Jumal on armastus ja palju muud sarnast, on ehk paljudele mingil määral mõistetav. Kuigi kui hakkaksime selgitama, mida see kõik meie jaoks tähendab, räägiksime väga erinevaid jutte. Me oleme erinevad ja me seletame asju erinevalt. Kui peaksime aga kellelegi selgitama, mida tähendab see, et kristluses usume me kolmainu Jumalasse, jääksime ehk hätta.

Üks lugu räägib kuningas Hierost ja vanast targast Simonidesest. See lugu räägib ka inimliku mõtlemise piiratusest. Kuningas küsib targa käest, kes see Jumal niisugune on. Simonides palub kaheksa päeva mõtlemisaega. Pärast tähtaja möödumist tahab kuningas vastust kuulda, aga tark palub temalt veel 14 päeva mõtlemisaega ning pärast seda veel nelja nädalat. Siis katkeb kuninga kannatus ning ta küsib vihaselt, kui kaua tahab tark tal veel oodata lasta. Simonides aga vastab: „Mida rohkem ma järele mõtlen, seda vähem ma aru saan.“

Kas meie oleme sellest vanast targast targemad? Vaevalt. Mida ütleksime väikesele lapsele, kes siiralt meilt küsib, kui oleme rääkinud sellest, et Jumal on võimas ja suur: „Kui suur on selle suure ja väga vägeva Taevaisa nina? Või jalanumber?“ Kas hakkame seletama, et Jumalal ei ole nina ega jalgu? Aga Jeesusel? Temal vist oli. Kardan, et paljud meist jookseksid oma seletamisega ummikusse. Loomulikult on ka Jumala Kolmainsuse kohta palju ilusaid seletusi, kuid vaevalt et ükski neist suudaks täpselt edasi anda Jumala olemuse lõputut sügavust. Kaugete aegade taga elanud keldi kristlased on kõnelenud Jumala Kolmainsusest väga lihtsal moel, tuues selliseid võrdlusi:

„Kolme lüliga sõrm on ometi üksainus sõrm.

Kolmetine ristikhein on ometi üksainus ristik.

Härm, lumi ja jää on üksainus külmunud vesi.

Kolm isikut ühes on Kolmainu Jumalas,

oma palves me pöördume aga Ainuma poole.

 

Kolm isikut ühes jumaluses

valitsemas igavesti üheskoos –

suures aus ja tarkuses.

/ --- /

Kolm on neid, otsekui üksainus, usun,

kolm isikut, lõpmata aulikud,

valitsemas rõõmsasti üheskoos

taevases vallas meie kohal.“

 

Jumala Kolmainsusest kõnelevat apostlikku usutunnistust on kokku võetud kolme lihtsasse lausesse:

 

„Mina usun Jumalasse Isasse, kes mind on loonud.

Mina usun Jeesusesse Kristusesse,

kes mind on lunastanud.

Mina usun Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.“

Kord on üks keldi kristlane pöördunud oma palvete alguses Jumala poole nii:

„Isa, kes Sa oled mu loonud,

Poeg, kes Sa oled mu lunastanud,

Vaim, kes Sa oled mind õpetanud.“

 

Ja teine keldi kristlane on kindel selles, et Kolmainu Jumal on see, kes teda ta elurännakul kaitseb, juhib ja annab jõudu:

 

„Jumal on minuga, et mind kaitsta,

Issand on minuga, et mind juhtida,

Vaim on minuga, et mulle jõudu anda.

Ikka ja igavesti, ikka ja igavesti, aamen.

Ülemate ülem, aamen.“

 

Kolmas aga kiidab Jumalat nii:

 

„Lauldes õhinal lõputuid laule kõlavas kooris,

tuhandeid ingleid ilutsemas pühades tantsudes,

kiidetakse Kolmainu Jumalat

igavesel kolmekordsel kajal.“

 

Kuulsime jutluse aluseks Matteuse evangeeliumist Jeesuse viimaseid sõnu – Issanda misjonikäsku oma jüngritele ja Tema vägevat tõotust ja julgustust. Ka see sisaldab Jumala Kolmainsuse mõistet. Jeesus ütles oma üheteistkümnele jüngrile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“

Jeesuse jüngrid, need üksteist meest, olid siis viimastel kuudel väga palju läbi elanud. Nende lootused olid tõusnud suurtesse kõrgustesse. Siis aga oli Jeesuse ristisurm nad paisanud laineharjalt lainepõhja. Seejärel hakkasid nad tasapisi taipama, et kõik polegi veel läbi. Jeesuse ilmumised, Tema sõnad ja see, kuidas Ta avas nende mõistuse mõistma, kinkis neile uue lootuse, tõstis nad üles. Kuid Matteus ütleb, et isegi sel hetkel, kui Jeesus neile viimased sõnad ütleb ja mitu Tema jüngrit Tema ette kummardab, on mõni neist kahevahel.

Küllap on nii täna ka meiega. On neid, kes Jumalat usuvad siiralt, kahtlusteta; kes kogu südamest Temale täna kiitust laulavad. On aga ka neid, kes kahtlevad, kes ei tea, kuidas olla, mida uskuda, mida mitte. Kuid Jumal on täna meid kõiki siia, oma pühakotta, kokku kogunud. Tema ei lahuta meid siin paremateks ega halvemateks, usklikumateks ega vähem usklikeks. Tema jaoks on igaüks meist lõpmata väärtuslik. Jumal on lasknud oma ainusündinud Pojal kannatada ja surra, selleks et meil oleks elu – ülirohkesti, lõputult tõelist elu. Selleks, et võiksime taibata, kui palju meist hoolitakse, vaatamata sellele, kas oleme vankumatud usus või kahtlejad.

Üks täna leeritatuist meenutab, kuidas teda siin kirikus ristiti ja milliseks ta on aastatega muutunud: „Oma ristimise päeval olin ma valges kleidis, millel olid pitsid ääres. Ma ei saanud sellel ajal kõikidest ristimise osadest aru. Ootasin väga pingsalt, et mulle vesi juba pähe kallataks. Kui lõpuks aeg kätte jõudis, olin veidi pettunud, et mind minu meelest vaid kolme veetilgaga ristiti, kuid olin siiski väga rõõmus. Kui oli aeg kirikust lahkuda, sadas väljas vihma ja ma jooksin kohvikusse, kus pidi olema väike sööming, kattes oma pead kampsuniga, kartes et kui vihm minu juukseid puudutab, tühistab see minu ristimise ... Kui ma praegusel ajal kirikusse pühapäeval ei lähe, tundub mulle, et minust on midagi kadunud, kuna kuigi kirik on püha koht, on see hakanud mulle tunduma kui minu teine kodu, kuhu ma saan minna inimeste juurde, kes mind alati toetavad.“

Teine tõdeb: „Teatud hetkedel oma elus olen kogenud, et silmaga nähtava ja käega katsutava taga elus eksisteerib midagi sügavamat, tunnetuslikku, millega omal kombel on võimalik ka dialoogi pidada.“

Kolmas mõtiskleb: „Minu tee kirikusse on olnud pikk. Aga usk on mulle alati lähedane olnud ja ma olen alati rääkinud ja suhelnud kõrgemaga, omal kombel alati palvetanud, Temaga rääkinud, pihtinud ja tänanud. Usk õige laias tähenduses on mind saatnud kogu elu. Aga erinevatel perioodidel olen olnud lähemal või kaugemal. Tegelikult ei ole usk mind kunagi jätnud. Olen alati kirikus käinud. Kirik, leerikool, ristimine on mul kogu aeg meeles mõlkunud, olen seda aastaid tahtnud, aga miski on vahel olnud. Siis ühel hetkel tundsin, et olen valmis ja tean, mida vajan. Minu tee kirikusse on olnud pikk ja käänuline, aga nüüd tunnen, et olen õiges kohas, seal, kuhu ma kuulun. See on mu elu parim otsus ja mu järelejäänud elu parim päev. Minus on väga palju muutunud. Tunnen ennast palju parema inimesena. Mul läheb väga hästi, mu hinges on rahu. Usk, rahu ja valgus.“

Nii kirjutavad need, keda Jumal on läbi erinevate vajaduste toonud kirikusse – leerikooli. Valdavalt positiivsed kogemused kirikust, kristlusest, Jumalast. Kuid küllap on täna siin pühakojas ka neid, kes kärsitult ootavad, millal see kummaline ja ebamugav asi siin otsa saab. On neid, kes üldse ei mõista, mida mõistlikku inimesed kirikutest ja jumalateenistustest leiavad, saavad. Kõik see tundub neile nii eluvõõras. Kas see on nii? Kahjuks vahel ongi, sest kristlased on inimesed ja mitte veatud inglid. Ja osa meist muudavad kristluse ja kiriku paljude teiste jaoks üheks kummaliseks eluvõõraks asjaks. Nad käivad leeris, osa neist käib ka kirikus, kuid nad ei muutu – kui muutuvad, siis veel hullemaks kui enne. Nende armastus ei kasva. Nendest ei saa nägijaid, kes märkaksid teisi inimesi, ja nad ei taipa või ei taha taibata Jumala tahet. Paulus on väitnud, et kui tal oleks nii suur usk, et võiks mägesid paigalt liigutada, kuid ei oleks armastust, oleks see usk üks tühine asi.

Üks leerilaps mõtiskleb: „Üks väike ja väheoluline seik pani mind tõsiselt mõtlema usule, kohustustele, hoolimisel. /---/ See aitas mul ehk paremini aru saada, et tegelikult ei ole usk ja kirik ju midagi iseenesest ja nn reaalsest elust eraldi seisvat. See võib olla osa minust ka siis, kui ma reaalselt kirikus ei viibi ja usuküsimuste üle ei arutle. Hool ongi uskumine. Uskumine kellegi headusesse ja toetusele. Mul on isegi hästi keeruline seda olukorda sõnadega selgitada, aga ühel hetkel hakkasin ma paremini mõistma, et religiooni on võimalik siduda tavalise eluga ning see ei pea olema asi iseeneses, nagu mulle esialgu näis.“

Teine kinnitab:Olen siin kirikus ja leerikoolis õppinud väärtustama suhteid perekonnaga ja sõpradega rohkem kui kunagi varem. Ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis olen saanud kõigilt neilt oma elule midagi juurde ja küllap saan veel edaspidigi. Loodan siiralt, et suudan need väärtused ka kunagi oma lastele edasi anda.“

Need on ilusad ja õigedki mõtted. Usk Jumalasse peakski olema see, mis muudab uskujat pisutki paremaks, hoolivamaks, andestavamaks. See ei tähenda, et ta enam iial ei eksi. Ei! Kuid kui inimene käib oma teed koos Jumalaga, ammutades Temast armastust, andestust, usku ja lootust, siis suudab ta taibata, kui on eksinud valele rajale, suudab ümber pöörata, andestada endale ja teistele. Kuid usk Jumalasse ei ole vaid õige elu filosoofia – see ei ole käskude ja keeldude rägastik. See ei peaks olema kuiv targutamine Jumala üle, vaid elu Jumalas, elu armastuses.

Jeesus ütleb oma õpilastele – nii neile, kes usuvad siiralt ja kogu südamest, kui ka kahtlejatele: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“

Me ei ole iialgi üksi, kui käime oma teed koos Jumalaga, kui meie Teda ei unusta, oma hinge eest hoolitsemist unarusse ei jäta. Meie ei pea kõigega ise hakkama saama. Me ei pea alati olema tugevad. Ristimises oleme me saanud Jumala lasteks ja see, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, ei jäta meid, kui meie Temast ei loobu. Ta on iga päev kuni maailma ajastu otsani kõigi nendega, kes kuulutavad sõnas ja teos ja ka tegematajätmistes rõõmusõnumit Tema armastusest.

Maailm vajab muutuvaid kristlasi. Täna leeritatud muutsid eile meie kiriku puhtamaks, kaunimaks ja seejärel tõusid osa teist kirikutorni. Leidsin ühe luuletuse avara hingega julgelt mõtlejalt Artur Alliksaarelt. Olgu selles olevad soovitused juhiseks teile ja meile:

 

„Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid.

Neistki vähesed on enamik vaid karvakasvatamiseks ja

mütsimahutamiseks, nii nagu seep on mitte

puhastamiseks, vaid vahutamiseks.

Maailmas on kardetavalt palju käsi ja ahistavalt vähe andisid.

Maailmas on arutult palju südameid ja võikalt vähe armastust.

Maailmas on solvavalt palju sõnu ja nii uskumatult vähe tõtt.

Kus on, kus on peidus paik,

kus tiibade hoovõttu ei ähvarda rahuhoogude hoobid?

Lootused on nagu lainetavad loorid, mille taga tühjus räägib

kompamisi jumalaga.

Ei, ei, ära hoidu lendamise lemmiklõbust.

Ära kohku, ära keeldu tornitippu kippumast.

Iga päev Su tunnetele olgu kõrge lipumast.

All on, all on sügavikud läpatunud tuhmuses,

soode mülkad mügarikud müristavas juhmuses.

Sina aga tõuse, tõuse, nagu oleks kurat kannul,

hing et tähtedeni lõõmaks tuultetulvas taevarannul.“

Täna kuuldud kirjakohas käsib Ülestõusnu oma jüngreil ristida kõik.

 

Lõpetan näitega palvest, milles keldi kristlased pöörduvad kolmainu Jumala poole:

 

„Aita mind, Üks Kolmes, Kolm Ühes, halasta mu peale,

aita mind, ma anun –  sest ma olen

otsekui merehädaline keset tohutut merd.“

 

Soovin vana keldi õnnistussooviga:

 

„Jumala rahu olgu teiega,

olgu teiega Kristuse rahu,

olgu teiega Püha Vaimu rahu, teiega ja teie armsatega,

tänasest päevast kus me siin seisame ,

teie elupäevade lõpuni, teie elupäevade lõpuni.“

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net