Kogu rahvas tõstis suurt rõõmukisa Issandat kiites, et Issanda kojale oli alus pandud (Esr 3:11).
Kindlasti võivad inimesed, kes pole saanud külastada oma pühakoda, mõista Jeruusalemma elanike rõõmu, et hävitatud Issanda kojale Jeruusalemmas oli taas alus pandud. Kunagi oli Babüloonia armee templi hävitanud ja suure osa Jeruusalemma elanikest küüditanud, nüüd naasti Paabeli vangipõlvest ja alustati taastamistöödega.
Kuid templist ehk Issanda kojast räägitakse Pühakirjas ka avaramas, ülekantud tähenduses. Selles toonis kõlavad juba kuningas Saalomoni kunagised sõnad esmakordselt valminud templi avamisel: „Aga kas Jumal peaks tõesti elama maa peal? Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud“ (1Kn 8:27). Tempel ei saa ju mahutada kõikjal lähedal olevat Jumalat!
Templist hakati kõnelema ka seoses inimestega. Iseäralikult tegi seda Jeesus, kui Ta külastas Jeruusalemma: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“, hüüdis Ta, nähes pühakoda tulvil kaubitsejaid. „Ärge tehke minu Isa koda kaubakohaks!“, nõudis Ta. Templi all laiemas tähenduses aga mõtles Ta oma ihu, mis pidi kolm päeva pärast Tema ristil hukkamist surnuist üles tõusma (Jh 2:12jj).
Teist alust ei saa keegi panna kui Kristus! Alusele on rajatud võlvitud hoone, millesse meidki elavate kividena laotakse! Kui keegi ehitab õlest, siis tema töö põleb tules ära! Need laused pärinevad apostel Pauluselt.
Paulus kõneleb ka templist seoses kristlastega: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16). „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseeneste päralt?“ (1Kr 6:19).
Kõigis nendes väljendustes avaldub omapärasel viisil Jumala kolmainsus: Jumala Isa tempel oli Jeruusalemmas, Jumala Poeg kui tempel uuendas selle ihulikult ülestõusmises ja edaspidi on kristlased Püha Vaimu templid.
Seega kui me tuleme kirikusse, siis pole see piisav, kui ainult oma pühakoda pühaks peame, kus käime kummardamas Taevaisa. Et meil oleks tee Isa juurde, selleks peab meil olema ka Poeg, kes on öelnud, et Tema on tee, tõde ja elu (Jh 14:6). Jeesus on öelnud ka seda, et Tema jüngreid tabab paljuski sama saatus, mis Teda ennastki. Ka meile võiksid seega kõlada Tema sõnad: „Lammutage see tempel!“
See tähendab: nüüd, mil Püha Vaim on meie juures tegev, peab meiegi vana elu saama üha maha kistud ja uus ehitatud, milleks tulemegi ju kirikusse. Jumal tahab meid lammutada, meie isikut uuel viisil kokku pannes. Selline „uussünd“ võib meil olla juba selja taga, kuid see ka jätkub ja toimub korduvalt. Sest nii, nagu me kodus korterit uuendame, omi pühakodasid renoveerime, nõnda tuleb meil ka iseendid anda Püha Vaimu kätte remontida, et Jumal saaks meid puhastada enesele pärisrahvaks.
Kirikusse tulles kiitkem siis meiegi rõõmsalt Issandat, et Tema kojale on alus pandud! See alus on Jeesuse ülestõusmisega pandud kõigi inimeste ja kogu loodu elule. Ning alusepanek jätkub kõikjal seal, kus Temasse usutakse.
PALVE: Issand Jumal, me täname Sind, et Sa oled uuele elule aluse pannud Kristuses, kelle kaudu võime ka meie uuendada oma elu. Sina, Ülestõusnu, oled meile jätkuvalt teeks Isa juurde, et Püha Vaim võiks meie ihu templis vilja kanda igaveseks eluks. Kutsu meid ikka ka pühakotta, et võime üheskoos oma elu anda Sinu kätte. Ole, Jeesus, meiega maistel radadel ja igaviku teedel, sest Sinu juures on armastus ja andeksand. Aamen.