Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões (Ef 5:8b–9).
„Käige nagu valguse lapsed“ kõlab meile eriti ilmekalt just pärast ülestõusmispüha. See ei ole tavaline valgus, mille kandjaks meil tuleb olla, vaid jumalik valgus. Jumal „elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha“ (1Tm 6:16). Ka meie juures pole võimalik seda jumalikku valgust näha otseselt, vaid ainult kaudselt: „Valguse vili on igasuguses headuses ja õigluses ja tões!“
Kristlastelt eeldatakse seega, et nad oleksid tõemeelsed, õiglased ja head. Tihti oodatakse meilt kõrgemat eetikat, kui kehtib ümberkaudsete seas. Ent mis juhtub tegelikult? Pole harvad ka vastupidised juhud. Miks on see nii?
See valgus, mille kandjaiks meil tuleb olla ja milles meil tuleb elada ning käia, ei pärine meist endist – see tuleb väljast. Kui Jeesus ütleb oma jüngritele, et „teie olete maailma valgus“ (Mt 5:14), siis on eelduseks see, mida Ta ütleb iseenda kohta: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12). Jumaliku valguse kandjaiks saame me Jeesuse kaudu – ja seega võime ses suhtes olla ka takistatud.
Seepärast on üsna tabav, kui kristlikku patu mõistet on iseloomustatud nimetusega „takistus“. Patt on see, mis meid takistab meie vahekorras Jumalaga. Kui me silmad sulgeme, siis me ei näe enam valgust: oleme takistatud, eraldatud valgusest, mille kandjaks me ei saa olla iseenesest – ning meie sees valitseb pimedus.
Seepärast on kohane ka meie Martin Lutheri manitsus, et meeleparandus peab olema igapäevane. Kui me selleks takistatud oleme, kui me ei tõuse enam hommikul ega alusta päeva palvega, kui me ei käi enam pühapäeviti kirikus, siis hiilib vana elu oma hämarate varjudega märkamatult tagasi.
Me oleme ka täna siia tulnud ning vaatame Issanda altari poole, selleks et me ei oleks oma vahekorras Jumalaga takistatud. Tahame valgusel lasta tungida oma ellu võimalikult suures kontsentratsioonis. Nii nagu inimene, kes endale midagi juurde ei laadi, läbi põleb, on olemas ka kristlik läbipõlemine, kui me oma usku ei toida uue kütteainega, mis annab põledes jumalikku valgust. Kui oleme Jumala suhtes takistatud, siis juhtubki, et me ei ela kristlastele sobival viisil.
Me oleme tulnud, et kõrvale saaks pandud kõik, mis meid takistab meie suhtes Jumalaga. Tuleme ikka ja jälle, et hoiduda eksitustest. Ja kui juhtumegi eksima, tuleme taas. Nii oleme ka täna tulnud, et meie lambid saaksid jälle täidetud ja põleksid ning võiksime kõndida nagu valguse lapsed.
PALVE: Tänu Sulle, Issand, et Sa oled meid juhatanud valguse teele, mis on Sinu igavene tee. Aga me palume, et Sa meid aitaks, et meie suhe Sinuga poleks takistatud ja et koos valgusega ka Sinu armastus võiks tulla meie sisse ja meie kaudu kõigi inimeste juurde! Sina oled elav ja elu valgus! Aamen.
