Lugesin kord raamatut, mille on kirjutanud mees, keda olen näinud telesaadetes, mis kõnelevad ellujäämisvõimalustest ekstreemsetes olukordades. Mehe nimi on Bear Grylls ja ta õpetas neis saadetes, kuidas on võimalik näiteks pärast lennuõnnetust ellu jääda keset metsikut loodust. Õpetas, kuidas komplekteerida ellujäämiseks vajalikku varustust, selgitas, mis on ellujäämiseks hädavajalik.
Bear Grylls tegi läbi Inglise sõjaväe eriüksusesse SAS pääsemise katsed, mis on nõnda rängad, et neid suudab sooritada vaid kaks-kolm inimest sajast soovijast. Tehes kord langevarjuhüpet, tema langevari ei avanenud ja ta vigastas oma selgroogu, nõnda et viibis pikka aega haiglas ning tema jaluletõusmine ja käimahakkamine olid arstlikus mõttes imed. Vigastuse tõttu pidi ta loobuma tööst sõjaväes. Selleks, et tõestada endale, et pole alla andnud, otsustas ta juba haiglas viibides, et ronib maailma kõrgeima mäe, Mount Everesti tippu.
Ta hakkas treenima, tegi ränka tööd ja võeti ekspeditsiooni koosseisu. Öö kohta enne Everesti tippu tõusmist kirjutab Bear: „Ma küünitasin seljakoti ülemise tasku poole ja tõmbasin välja mõne plasti pakitud käkrus lehe. Ma olin need kaasa võtnud just selleks hetkeks. Seal olid sõnad:
Tema annab rammetule rammu
ja jõuetule jõudu.
Poisidki väsivad ja tüdivad,
noored mehed komistavad ja kukuvad,
aga kes ootavad Issandat,
saavad uut rammu,
need tõusevad tiibadega üles
nagu kotkad:
nad jooksevad ega tüdi,
nad käivad ega väsi.
(Js 40:29–31)
„Ma tundsin, et see on kõik, mis mul siin üleval tegelikult olemas on. Siin ei olnud kedagi teist, kellel oleks erilist väge sind hoida. Tegelikult olid siin vaid sina ja sinu Looja. Ei mingit teesklust, bluffimist, ei mingit plaani B. Järgmise 24 tunni jooksul olid väljavaated surra üks kuue vastu. See teritab vaimu. Tähtsaks muutub suur pilt. Aeg oli vaadata surmale silma, aeg oli tunnustada seda hirmu, hoida Kõigevägevama käest ja ronida edasi. Ja need lihtsad Piibli salmid helisesid mul peas kogu järgmise päeva ja öö, kui me ronisime edasi aina kõrgemale,“ rääkis ta pärast.
Tol mehel, kes oma kogemustest teab, mida on vaja selleks, et vastu pidada ja ellu jääda, olid kõigi hädavajalike asjade kõrval kaasas ka Piiblist välja kirjutatud salmid. Kui Bear kirjeldab oma treeninguid erivägedesse pääsemiseks, siis ta tuletab meelde, kuidas tema ja ta kaaslased kõige raskematel hetkedel omaette Piibli salme pomisesid. Ta kirjutab: „Lihtne on olla küüniline, ja ma arvan, et kui kõik kulgeb sinu tahtmist mööda, ei vajagi sa abi, kuid kui valikkatsed mulle midagi õpetasid, siis seda, et meil kõigil on omad piirid. Nende ületamiseks on peale iseenda vaja veel midagi. See on see, mida usk on mulle andnud: salajase väe ja abi, kui ma seda kõige rohkem vajan.“
Mõnikord on meile kõigile väga vaja abi. Kõigeväelise Jumala abi. Kas meil on tarkust muu hädavajaliku hulgas varuda endale ellujäämisvarustuse hulka ka pühakiri? Kas meil on meelde jäetud mõni pühakirjasalm, mis julgustab, kinnitab ja annab jõudu raskel hetkel?
PALVE: Issand, kingi meile tarkust varuda endale ellujäämisvarustuse hulka Sinu sõnad. Sõnad, mis annavad meile usu tiivad, kui jalad rännakust väsivad. Sõnad, mis on meile Sinu toetavateks käteks.
(Bear Grylls „Muda, higi ja pisarad“. Tänapäev 2015)
