Peetud 2020. aasta 7. juunil Jaani kirikus.
Rm 11:33–35 ja Iiobi 37:21–24: „Oh seda Jumala rikkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed.
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse. Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus – Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste. Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust. Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.“ Aamen.
Inglise jalgpallur ärkas koomast ja rääkis puhast prantsuse keelt. Nii hiljuti teatati. Kuidas selliseid asju seletada? Või kuidas seletab paadunud materialist tarkade teadlaste hiljutist avastust, et mingid aineosakesed võivad olla samaaegselt mitmes kohas? Maailmas on lõpmata palju seletamatut, hämmastavat, imelist, mida tavaloogikaga, nn terve materialistliku mõtlemisega, pole võimalik seletada. See vajab usku, usaldust ja alandlikkust.
Jumala Kolmainsus – üks Jumal ja samas Jumal-Isa, Jumala Poeg Jeesus ja Jumala Püha Vaim. Kolm ühes ja üks kolmes. Üks Tema sümbolitest – kolmnurk oma kolme nurga ja kolme küljega, mis samas on üks – on ka siin kantsli kõrval oleva uue vitraažakna ülemises osas. Leerilastele seletame apostliku usutunnistuse sisu lühidalt nii: „Mina usun Jumalasse-Isasse, kes mind on loonud, ja Jumala Pojasse, kes mind on lunastanud, ja Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb. Paljude jaoks on see seletus piisav. Mõned tahaksid keerulisemat, filosoofilisemat seletust. Loodetavasti nad leiavad, kui nende soov on siiras ja nad ei peatu poolel teel.
Keegi küsis hiljuti, kuidas ma suhtun osade inimeste väidetesse, et neil on kogemusi oma eelmiste eludega. Tuletasin esmalt meelde, mida Jeesuse õpilased Talle vastasid, kui Ta neilt küsis, keda ütlevad inimesed Ta olevat. Talle vastati, et on neid, kes ütlevad, et Ta on juba kord elanud prohvet Eelija, teised arvavad, et Ta on taastulnud Mooses. Jeesus kuuleb neid vastuseid ilma ärritumata – ei teata, et see on rumal mõtlemine, et midagi sellist ei ole võimalik. Ta kuuleb need vastused ära ja küsib seejärel: „Aga teie, kelleks teie mind peate?“ Siis teatab Peetrus: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!“ ja Jeesus tunnustab Peetrust väga kõrgelt, öeldes, et selle on talle ilmutanud Taevane Isa ise.
Jätkasin mõttega, et meie, ekslikud inimesed, ei peaks Jumalale piire seadma. Meie ei peaks Kõigeväelisele ütlema, et Tema jaoks on miski võimatu. Imestan ikka, kui inimesed väidavad, et neitsistsünd pole võimalik. Ja needsamad tunnistavad, et usuvad Kõigeväelisesse Jumalasse, taevaste ja maa loojasse. Kuidas on võimalik, et sellele Kõigeväelisele universumi loojale ja ülalhoidjale on miski võimatu?
Kirjutan praegu helilooja Urmas Sisaski palvel tema uuele teosele „Patria 2“ tekste. Ta rääkis mulle õhinal, mida kõike on ta universumis avastanud, millist imelist on ta näinud, kogenud, ja küsis siis ettevaatlikult, et kas ma suudan seda uskuda. Aga miks ma ei peaks suutma? Ma usun Jumalasse, kellel ei ole piire, kes on meie kui tahes suurest kujutlusvõimest alati suurem. Olen peadpidi õunapuu õitemeres, pea täis otsatut tänulikkust, vaatan tähti täis öötaevast, kuulen varahommikust lindude laulu, vaatan armastava inimese kaunitesse silmadesse, imestan peaaegu kõige üle – eriti selle üle, et mulle, ekslikule, ebatäiuslikule, nii palju imelist on kingitud. Miks peaksin ma targutama selle üle, et kas Jumalale on midagi võimalik või võimatu? Olen pisike mull maailmamere vahus ja ometi olen keegi, kellele Kõigeväeline Jumal on andnud elu ja paljud annid. Tema on oma Pojas mind lunastanud – surnud ka minu eest ristipuul, et mul võiks olla igavene sõnulkirjeldamatult ilus elu. Tema on ristimises andnud minusse oma Püha Vaimu ja kui püüan elada Jumala tahtes, juhib see Vaim mind mu eluteel – toob välja ka pimedatest kuristikest, saan rahulikult ja julgelt kõndida mind hävitada püüdvate inimeste vahelt vabadusse. Olen Jumala peopesa kumeruses – Kõigeväelise Jumala armastuse hõlmas. Mul pole seal millestki puudust!
Ma usun Kõigeväelisesse, Kolmainu Jumalasse. Ma ei raiu nagu rauda, et päike on meist küll kohutavalt kaugel asuv hiigelsuur põlev kera, aga see pole võimalik, et see valgus ja soojus, mis meieni jõuab, on osa sellestsamast põlevast, hiigelsuurest päikesest. Mõned mõtlevad ikka veel, et päike pöörleb ümber maa ja maa seisab kui kõige keskpunkt stoiliselt paigal. Me kõik vist ütleme aeg-ajalt, et päike tõuseb ja loojub, kuigi me teame, et mingit päikese tõusmist ega loojumist ei ole – on maakera pöörlemine ja maa pöörab igal hommikul selle koha, kus asume meie, päikese poole.
Armsad, me ei peaks seadma Kõigeväelisele Jumalale, taevaste ja maa loojale, lunastajale ja pühitsejale, piire. Tema jaoks pole võimatu panna koomast ärkav inglise jalgpallur rääkima selget prantsuse keelt, muuta uskmatu usklikuks, jäik paindlikuks, täita armastusega külmad südamed, tuua siia tagasi neidki, kes kord siin on elanud, anda inimestele imelisi võimeid ning olla nii üks ja ainus Jumal kui samas ka kolm – olla kolmainsus, olla kolm ühes ja üks kolmes. Olla kõigeväeline taevaste ja maadegi looja ja ka keegi, kes oma Pojas kummardub küüraka naise ette, et selle armetuga kõneldes oleksid Tema silmad selle õnnetu silmadega samal kõrgusel. Olla nii kaugel, kuid siiski nii lähedal. Olla Pojana Isa paremal käel ja Püha Vaimuna igas ristitus, kes pole Teda endast eemale ajanud. Olla kuningate kuningas ja isandate Issand, samas alandlik aitaja, armastav, kaastundlik halastaja.
Armeenia munk Nareki Gregor pöördub Peeter Volkonski tõlkes Tema poole sõnadega: „Issand, mu isand!“
Jumala täielik mõistmine on meie jaoks võimatu, kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma selle poole püüdlemisest. Me ei saa näha kogu loodu hämmastavat imet, aga see ei tähenda, et meil pole mõtet pista oma uudishimulikku nina sireli- või õunapuuõitesse, imetleda lillede, põõsaste, puude imelist õitsemisilu, jääda kuulatama lindude laulu. Nii, nagu me ei ei saa öelda, et me saame kogu Jumala loodud maailmast aru, ei saa me ka öelda, et mõistame Kolmainsust. Me oleme ristitud Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse – me kuulume Kolmainu Jumalale. Me oleme loodud Tema tahtel, lunastatud Tema Poja ristisurma läbi ja meil on lootus igavesele elule Jumala Poja ülestõusmise läbi ning me võime olla juhitud Jumala Pühast Vaimust, kui me ei kustuta ise oma eluga selle elusamaksmuutva Vaimu juhtimist.
Me ei peagi kõike mõistma. Ühes National Geographicu numbris kirjeldati üheksal leheküljel seda, mis kõik täpselt toimub siis, kui kaks inimest suudlevad. Nii seda, millised muutused toimuvad suudleva inimese ajus, kui ka seda, millised bakterite hordid ühest suust teise liiguvad. Ma ei tea, kes ja kui kauaks pärast selle artikli läbilugemist suudlemist väldivad või sellest loobuvad või kas mõni mõtleb üldse kergendusohkega, et küll on hea, et teda keegi suudlema ei kipu, kuid vaevalt, et sellise teadusliku artikli läbilugemine vähendaks kellegi ilusaid mälestusi kunagisest suurest armumisest ja esimesest ilusast suudlusest. Ilus jääb ilusaks ja imeline imeliseks ning ükski teaduslik seletus seda ei kahanda.
Kui keegi suudaks meile ära seletada Kolmainsuse täpse olemuse, ei suurendaks see vist meie usku Jumalasse, ei suurendaks ega vähendaks meie kauneid kogemusi sellest, kuidas on Jumal meid õnnistanud, kaitsnud, meile andestanud, olnud me vastu lõpmata hea ja armuline. Oluline on usk ja usaldus, siiras ja armastav-avatud suhe. Kõigeväeline ei keela meile seda. Teda tuleb meil karta ja armastada – karta aukartusega ja armastada usaldava südamega. Temale, Kolmainule ja ainsale Jumalale, olgu au ja kirkus igavesti! Aamen.
(Foto: Laila Kandi-Tammsalu)
