2Ms 33:18–23: „Aga Mooses ütles: „Näita siis mulle oma auhiilgust!“ Ja tema vastas: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.“ Ja ta ütles veel: „Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!“ Siis ütles Issand: „Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale! Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud. Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!“
Iisraeli rahvas on Moosese juhtimisel rändamas tõotatud maa poole. On hetk, kus rahvas on rängalt eksinud, teinud midagi, mis oleks võinud tuua ta peale hävituse. Nad on enesele valmistanud kullast ebajumala ja seda kummardanud. Nad on Jumalale, kes on neid läbi imede vabastanud orjusest ja teel tõotatud maale juhtinud, hoidnud ja õnnistanud, toitnud ja jootnud, keeranud selja. Selle tagajärjeks on sadade surm. Kuid siis on Mooses Jumalalt oma rahvale armu ja halastust palunud ja Jumal on halastanud ja annab oma eksinud rahvale uue võimaluse koos Jumala seadustega teed tõotatud maale jätkata.
Kõigeväeline Jumal annab Moosesele teada, et Jumal on teda tema sünnist saadik ette valmistanud selleks, kelleks ta on saanud – Jumala poolt välja valitud rahva juhiks – meheks, kes viib Jumala rahva Egiptuse orjapõlvest talle Jumala poolt välja valitud maale. Ta saab teada, et ka nüüd on ta Jumala silmis armu leidnud ja Mooses saab rahva juhina Jumala juhtimisel minna talle tõotatud maa poole julgelt edasi, kartmata teel olevaid takistusi, vaenulikke rahvaid. Mooses tunneb iseennast, oma nõrkust, puudulikkust. Ta küsib Jumalalt, keda annab Jumal talle sel teel abiliseks, ja Kõigeväeline vastab, et Ta ise, Tema pale, tuleb Moosesega kaasa.
Mulle meenus hetk oma elust. Kord ühes kaunis ähvardavas olukorras, kui tundus, et see maailm muutub väga ohtlikuks paigaks, ulatas üks sõber mu kätte Jaak Jõerüüdi romaani ja näitas kahele reale, mis tõid mu hinge rahu ja julguse. Seal oli kirjas: „Millele sa loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Teoloogiadoktor Toomas Paul küsis hiljuti lehes Äripäev, miks peaksime praegu muretsema majanduskasvu või kahanemise pärast, kui me ei tea, kas pauk, mis kõik segi paiskab, tuleb homme või mõni päev hiljem. Jah, oleme kui lapsikud lapsed, kes muretsevad asjade pärast, mis tühised, märkamata olulist. Ilma Jumala õnnistuseta on kõik kasutu, mõttetu, ajutine. Kui Kõigutamatu Kese meist meie lapsikuste, rumaluste, kakluste, armastuse, usu ja usalduse puudumise pärast on lahti on lasknud, võime vabalangemises arutada majanduskasvu vajalikkusest, NATO kindlast kaitsest ja muust sellisest, aga see kõik on siis kui mõttetu sonimine.
Täna, sada aastat ja umbes kümme tundi tagasi süütas keegi Tartus väikesel Lutheri vabrikus valmistatud laual küünla, kus esmalt Jaan Poska ja seejärel Adolf Joffe kirjutasid alla Eesti-Vene rahulepingule. Selles ruumis oli piisavalt elektrivalgust, kuid siiski süüdati küünal – palve, ka tänupalvete sümbol. Miks? Kuid võiksime siia lisada veel ühe küsimuse. Miks see nii oluline, Eesti habrast värsket iseseisvust ja territoriaalset puutumatust kinnitav leping kirjutati alla just siis – 2. veebruari öösel umbes kell kolmveerand üks? Allakirjutamiselaua kõrval oli üks suur laud ja selle taga olid kahe riigi delegatsioonide liikmed ja eksperdid pidanud kaks kuud läbirääkimisi. Samal ajal olid Eesti väed Vabadussõjas suutnud mingi ime läbi tekitada olukorra, kus Vene pool oli sunnitud soovima rahu. Väike Eesti riik oli koos liitlastega suutnud midagi, mida ajaloolased on püüdnud küll seletada, kuid mida poleks juhtunud, kui Jumal ise poleks meie eelkäijaid õnnistanud ja hoidnud, kaitsnud ja juhatanud. Ka seda on püütud seletada, miks ei jõutud lepingu allkirjastamisele eelmisel päeval – esimesel veebruaril. Ja tõestustega on nii, et kes otsib, see leiab. Fakt on aga see, et Eesti-Vene rahu leping kirjutati alla küünlapäeva alguses ja põlev küünal allakirjutajate ees räägib nii küünlapäevast kui ka nendest paljudest palvetest ja tänupalvetest, mida Eesti poolel sajad tuhanded olid palunud ja palusid. Jumalatu Venemaa oli suur ja ahne. Väikesel Eestimaal osati aga tol ajal veel teha palveid ja loota Kõigeväelise Jumala armule ja uskuda, et imed on võimalikud.
Üks delegatsiooni liige Jaan Soots kirjutab sellest hiljem nii: „1. veebruari õhtuks 1920. a tehti siis ka ettevalmistusi allakirjutamiseks: kutsuti kohale peale delegatsiooni liikmete ja ekspertide ka ajalehtede kirjasaatjad. Kuid redaktsioonilised parandused venitasid aja üle poole öö, nii et allakirjutamine sündis umbes kell 1 öösel 2. veebruaril.
Veidi aega tagasi läksin koos Anu Rauaga tema kodutalu teisele korrusele ja viisime sealt pressi all olnud suure uue vaiba alla kangakudumise tuppa ja asetasime seinale. See helge hallvalge vaip jutustab Tartu rahu loo. Sellel on Tartu ülikool, talumajad, juustukera, sulg, piip ja prillid ja kõige selle kohal Maarja ja kirik. Kunstnik oli kaua otsinud ideed, kuidas kujutada temalt tellitud vaibal Tartu Rahu sõlmimise imet, ja ta leidis selle peapiiskop Urmas Viilmaga kohtumisel, kui peapiiskop talle jutustas ja hiljem saatis oma jutluse, mille ta oli pidanud viis aastat tagasi küünlapäeval, kui ta asetati meie kiriku peapiiskopi vastutusrikkasse ametisse.
Ligi 3500 aastat rändas üks väike rahvas orjusest vabadusse, maale, mille Jumal oli neile tõotanud anda. Ja Jumal oli välja valinud mehe ja tema ette valmistanud oma rahvast juhtima. See mees oli Jumalale vastu põtkinud. Ta teadis, et pole täiuslik. Ta oli teinud suuri vigu. Kuid Jumal oli temaga. Nüüd on Jumal taas andestanud Tema tahte vastu hakanud rahvale ja Jumal saadab nad taas edasi teele, kuid Mooses on küsinud, keda Jumal talle sel teel abiliseks annab. Ja Jumal vastab: „Mu pale tuleb koos teiega ja ma annan sulle rahu.“ Kuuleme hetkeks seda lõiku Piiblist, mis eelneb jutluse aluseks antud lõigule: „Ja Mooses ütles Issandale: „Vaata, sa ütled mulle: „Vii see rahvas sinna!“ Aga sa ei ole mulle teada andnud, keda sa koos minuga läkitad. Ometi oled sa ise öelnud: „Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis.“ Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas.“ Ta vastas: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.“ Siis Mooses ütles temale: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära! Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis, mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?“ Ja Issand vastas Moosesele: „Mina teengi nõnda, nagu oled soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi.““
Kuulame veel kord ühte lõiku sellest. Jumal ütleb Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.“ Jumal on see, kes annab rahu. Inimesed võivad kui tahes kasulikele rahulepingutele alla kirjutada, kuid vaid Jumal annab rahu nii rahvastele kui ka igale inimesele. Mooses on tark mees. Ta ütleb Jumalale: „Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!“
„Mille peale sa loodad, kui sul pole Jumalat, ja mida sa kardad, kui sul Ta on?“
Oh, oleks ometi meie rahval ja tema juhtidel tarkust seda taibata ja Jumalale oma lootus panna ja Temalt nõu ja abi paluda, Teda kõige hea ja paljude imede eest tänada! Oleks meil ometi tarkust saada siin Maarjamaalgi selleks rahvaks, kes selles ohtlikuks muutunud maailmas erinevad paljudest rahvastest suure armastusega Jumala ja oma ligimeste vastu ja usuga Kõigeväelisesse. Tema on öelnud: „Mina olen maailma Valgus. Kes usub minusse, ei käi pimeduses. Lahus minust ei või te midagi teha.“ Kes meist tahaks olla need, kes ka palju tehes ei tee Jumala silmis mitte midagi, kes pimeduses ekseldes ei leia rahu ega ellu viivat teed?
Blaise Pascal on kirjutanud: „Ilmutades end sellele, kes otsib Teda kogu südamest, ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb Tema eest, suunab Jumal inimese teadmist Temast – Ta annab märke, mis on nähtavad Tema otsijatele ja nähtamatud Tema suhtes ükskõiksetele. Neile, kes tahavad näha, annab Ta ohtralt valgust; neile, kes ei taha näha, annab Ta ohtralt pimedust.“
Siin kirikus anname me ristitavatele kohe pärast seda, kui nad on ristimises Jumala omaks saanud, ristimisküünla. Paneme selle altaril olevast küünlast põlema ja ulatame ristitavale või ristivanemale. See on sümbol sellest, mis on sündinud ja mis peaks jätkuma. Ristiinimene on Jumala valguse edasikandja. Oma palvete, usu ja usaldusega, armastusega oma ligimeste vastu peaksime me veidigi valgemaks muutma seda hämarpimedat maailma, milles nii paljud ekslevad, leidmata teed; peaksime juhatama Jumalalt saadava valgusega ka pimedas ekslejaile teed igavesse valgusesse. Kas põleme veel? Kas valgustame kellelegi teed või varjame seda valgust, häbeneme oma usku, peletame lähedasi kirikust ja Jumalast kaugemale?
Täna altarist kuuldud esimese kirjakoha ees kirjutab Paulus ahnusest, mis võib paljusid hukutada, valest lootusest rikkusele, mis kaob. Ta ütleb: „Sina, Jumala inimene, taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“ Ta kõneleb Jumalast kui õndsast ja ainsast võimsast valitsejast, kuningate Kuningast ja isandate Issandast, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Ja lisab: „Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“
Jah, tänagi, kui oleme mõtlemas meie maa ja rahva ja ka meie eneste eludes toimunud imedest, Jumala kaitsest ja õnnistusest, kannatlikkusest ja halastusest ja armastusest, võime me tänuliku meelega öelda: „Valguse Isale, võimsale valitsejale, Kuningate Kuningale olgu au ja igavene võimsus ja paluda, et Tema meist ja meie rahvast lahti ei laseks.“ Ja aidaku meid Tema, Maailma Valgus, et kui meie maine palverännak kord lõpeb, oleks meiski vaga Siimeoni usku ja usaldust, kes Püha Vaimu väes kord Jeesust nähes ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“
Jah, Siimeonil oli õigus, kui ta ütles kord Maarjale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.“
Suhtumine Jumala Pojasse määrab meie igaviku ja mõjutab paljut juba siin, selles üürikeses elus. Palugem, nii nagu kord Mooses, et Jumal ise juhataks meile ja meie rahvale teed ja tuleks nendel teedel meiega kaasa, meid õnnistades ja kaitstes, ja tänagem Teda Ta imetegude, ka saja aasta taguse imelise küünlapäeva eest, mis kindlustas järgnevateks aastateks meie rahvale ja riigile rahu, puutumatuse, vabastas vangilangenud ja kinkis ka enam kui pool sajandit hiljem paljudele usu, et Eesti võib taas saada vabaks.
Ja lõpuks. Kas oleme märganud, et see aasta on erakordne selles, et kui meile antakse veel päevi, siis saame Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada paastuaja eelses ajas maarjapäeva eel – saame siis veel väljendada oma erilist tänulikkust kõrgele tõusvate tänupalvete ja rõkkava lauluga?
Meil pole vaja karta mitte midagi muud kui vaid seda, et meie palveküünlad ei kustuks, et Jumal meile enam eluteed ei valgustaks, et me oma tegude ja tegematajätmistega, oma südame kõvaks muutmisega, Jumala valguse varjamisega endas ei põhjustaks seda, et ühendus meie ja Kõigeväelise Kõigutamatu Keskme vahel katkeb. Kõndides Jumala tahtes, ei kõnni me iialgi üksi. Me ei peaks siis heitma meelt, sest Jumal ise aitab meil pärale jõuda, kui meie püüdlused on suunatud valguse poole ja kui uskudes Jumalat, usaldades Teda, vastu võttes Temalt armastust ja halastust, muudame armastuse ja halastuse läbi valgemaks oma ligimeste elu. Valgust meie kõikide hinge ja teele! Aamen.