Head sõbrad! Soovin teile kõigile õnnistatud jõuluõhtut! Kuuleme jõulukõne aluseks Luuka evangeeliumi teisest peatükist kaheksandat salmi: „Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures.“ Aamen.
Õnnelikud on need, kes on saanud täna tulla siia kirikusse või minna mõnda teise jumalakotta. Jõulude pühitsemise juurde kuulub lahutamatult käik jõulukirikusse. Mitte et seal peaks midagi uut kuulda saama. Ei. Jõuluevangeelium on sama ning armsad jõululaulud on needsamad, kuid just nende samasuses on võlu. Nad äratavad kauneid mälestusi ja annavad meile osa meist mõõtmatult suuremast.
Jõulud on väga tugevalt emotsioonidega laetud. Jõulupühi saadavad lisaks lapsepõlve meenutamisele suured ootused. Tahaksime, et ka tänavu oleksid erilised jõulud! Paraku elu ei seisa paigal ega lähe ka aina ülesmäge. Mitmed teist on täna juba käinud surnuaial ning süüdanud seal oma kalli haual küünla. Midagi ei ole teha – mõne pere jaoks on jõulud rõõmupühad, kuid teine tunneb üldise rõõmu taustal oma üksindust veel teravamini.
Need, kes ei jaksa enam ei kirikusse ega surnuaiale minna, kes saavad jõuluteenistusest osa vaid raadio vahendusel, peavad sellega leppima. Üksteise järel on teekaaslased kadunud. Aga Jeesus sai inimeseks, et meid lunastada patu ja surma käest. Küll on hea, kui me oleme võinud oma lahkunud anda Tema kätesse, kes on me tee, tõde ja elu.
Aga me peame ikka ja jälle otsima: kuidas jõuda jõulusündmuse südameni? Nii palju asju on, mis tõmbavad tähelepanu kõrvale. Jah, vastsündinu on imearmas, iga normaalne inimene heldib beebit vaadates, ei pea sugugi olema oma laps. Üks jõulude võlusid ongi, et ta lubab meil oma hellust välja näidata. Heldida. Eks siit tuleb ka see meeletu lastele kinkide kuhjamine.
See kõik on kena. Jõuluevangeelium on liigutav lugu, sellest võib teha jõulusõime. Lugu saab edasi mõtelda. Me paneme ju alati, kui Piiblit loeme või kuulame, ennast sealsete tegelaste olukorda. Piiskop Philippe ütleb tänavu Maalehes: „Mõtlen ka, et kui olnuksin Joosep, siis oleksin loomad Maarja sünnitamise ajaks laudast ära viinud.“ Täitsa põnev: kuhu ta oleks loomad viinud? Õue, jätnud ilma valveta?
Mina ei julge pühale sündmusele nii lähedale minna. Kui end kellekski kujutleda, siis tunnen, et tahaksin olla karjane. Ka seda on pööraselt palju – lõppude lõpuks said ju taevase ilmutuse osalisteks just ja ainult nemad – teised kuulasid nende jutustust ja panid seda imeks.
Karjased tegid oma tööd. Olid ärkvel, sest valvasid karja. Ent just see ärkvelolek oli eelduseks, et nad said midagi ootamatut näha. Enamik magas õiglast und.
Kuid edasi mõtteid mõlgutades: mis sellest siis nii kasu, et karjased valvasid ja said ilmutuse osaliseks? Mis oleks juhtunud, kui keegi poleks sõnumit kuulnud?
Üks võimalik vastus on, et mitte midagi olulist poleks sündimata jäänud. Asjad oleksid kulgenud omasoodu ja Jeesus oleks oma lunastustöö nagunii teinud.
Aga asjad ei ole nii lihtsad. Jeesuse sünd ei ole sündmus omaette, vaid sealtpeale rullub lahti kangas. Tema elu ja töö on tervik. Algus on ääretult oluline – ilma alguseta ei saaks midagi järgneda –, aga tuleb minna edasi. Kasvada usus Jeesusega kaasa, kes „edenes tarkuselt ja kasvult ja armult Jumala ja inimeste juures“ (Lk 2:52).
Kuid võib-olla on siiski valvel ja ärkvel olejatel tähendus. Jeesus kordab ikka ja jälle vajadust olla ärkvel, valvata.
Jah, Jeesus on tulnud kaks tuhat aastat tagasi, ja me tähistame täna õhtul Ta sündimise püha. Aga see, mida karjastele kuulutati – „maa peal rahu, inimestest hea meel“ – ei ole veel sündinud. Tema tulemine on alles ees. Ja seda oodates tuleb olla ärkvel, valvata, et õli ei lõpeks lampides.
Kui kõik muu oli ühekordne ja ainulaadne, mis sel ööl sündis, siis karjaste õitsil olek jätkus. Evangelist ütleb, et nad pöördusid tagasi oma karja juurde, „ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud“.
Rein Veidemann on kirjutanud inimese elu ülesandest: „Mis jääb inimlapsel üle, seistes silmitsi pimestava mõttega olemise enda määramatusest? Kõigist vastustest leian sobivana vaid ühe: valvata. Olla valmis igal hetkel ime sünniks, olla valmist Hetkeks endaks.“
Mida see tähendab: olla valvel, ärkvel? Küllap olemist avatud, et märkaks. Ka siis, kui ei tea päris täpselt, mida sa ootad, aga ootad. Keegi peab olema ärkvel. Ja meie rõõmuks ning toeks on see, et me ei pea valvama üksi, vaid tohime seda teha Jeesuse kõrval.
Vene-juudi filosoof Lev Šestov võtab pildiks Jeesuse palvetamise Ketsemani aias, enne kui Ta kinni võeti ja hukati. Tema jaoks ei ole see retooriline küsimus: kes teeks nii, et Hiiobi meelehärm osutuks raskemaks kui mereliiv? Šestov vastab: „Jeesus jääb maailma lõpuni surmaga heitlema. Jumal ise lisas oma lõputud kannatused Hiiobi kannatustele, ja maailma lõpuks on Jumala meelehärm ja inimese meelehärm raskemad kui mereliiv. Senikaua aga: ärgem otsigemgi kindlust ega püsi. Meie maailmas ei tohi puhata, ei tohi magada. See käsk ei puuduta kõiki, vaid üksnes väheseid „äravalituid“ või „märtreid“, sest kui uinuvad ka nemad, nagu uinus tol ööl Ketsemani aias Peetrus, siis on Jumala ohver olnud asjatu ning maailma jääb lõplikult ja alatiseks võidutsema surm.“
Aga meil on lootust. Veel ei ole Jumal maailma hüljanud. Jõulupühad tuletavad meile meelde: Jeesus sündis inimlapseks, et meie võiksime sündida Jumala lasteks. Võimatu saab võimalikuks. Aamen.
*
Peetud Tallinna Jaani kirikus 24.12.2019. Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel sai sellest osa kogu Eestimaa.