Jutlused ja mõtisklused

ÕPETAJA JAAN TAMMSALU KESKPÄEVAPALVUS RUKKIMAARJAPÄEVAL

 

Täna, rukkimaarjapäeval loen Johannese evangeeliumist (19:26–27): Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!“ Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!“ Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde. Aamen.

 

„Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!“

 

Kummaline, et laul, milles ka need palveread, on puudutanud ja puudutab ikka veel tuhandeid. Me elame Maarjamaal – Jeesuse ema nime kandval maal. Ja me oleme kirikus, siin oma maa pealinna peaväljakul ja see kirik on saanud nime apostel Johannese järgi. See oli Johannes, kes ainsa apostlina oli Jeesuse risti all ja kellele Jeesus mõni silmapilk enne surma ütles, et ta vaataks Maarja peale ja kannaks edaspidi tema eest hoolt nagu poeg oma ema eest, ja Maarjale ütles Jeesus, et ta vaataks Johannest ja võtaks teda edaspidi kui oma poega. Ta palus, et nad hooliksid teineteisest.

Täna me mõtleme Maarjale – naisele, kellele Jumala ingel kord ütles: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!“ Issand oligi Temaga. Oli Teda kaitsmas ja õnnistamas, elas Temas, Tema südame all, elas Tema südames ja Tema kõrval. Maarja oli Talle Jumalalt Jeesuse sünnist sõnumi toonud inglile öelnud: „Siin on Issanda teenija. Sündigu mulle Sinu tahtmist mööda.“ Ja Jumala tahtmine Temas ja Tema läbi sündis.

Bengali luuletaja Rabindranath Tagore on Uku Masingu tõlkes öelnud: „Meie elu saavutab kõrgeima hetke, kui võib külalislahkelt vastu võtta meie Jumala. Meie elame Jumala maailmas ja unustame Tema enese, aga see, kes alati ainult võtab vastu, ilma ise andemata, ei leia iial tõde. Meie sarnaneme kõrvele, mis võtab vastu vihma, andmata selle eest vilja. Jumal annab meile oma maailma ja alles sellega, et pakume oma maailma Jumalale, teeme enese omaks tema anni.“ Maarja pakkus oma elu, oma maailma Jumalale ja võttis vastu Jumala anni. Maarja püüdis aeg-ajalt oma poega kaitsta, ei mõistnud alati kõike, mida Jeesus tegi ja ütles, kuid jäi tema kõrvale kuni viimse silmapilguni. Meiegi ei mõista kõike, kuid aeg-ajalt me taipame, et Tema on meiega – isegi siis, kui ükski inimene me kõrval enam olla ei saa, siis Tema ei lahku, ei jäta meid sihitu saatuse hooleks. Tema on omadega iga päev kuni maailma ajastu otsani. Ja aeg-ajalt on Tema ehk meilegi öelnud, et me kellegi poole vaataksime ja taipaksime, et Tema on see, kelle eest meie peaksime hoolt kandma. Mõnikord on see meil ehk üsna hästi õnnestunud, aeg-ajalt oleme ehk taibanud, et me ei saanud hästi hakkama. Oleme saanud üsna hästi hakkama selle kiriku – Johannesele pühitsetud pühakoja – kordategemise ja korrashoidmisega, aga sedagi ainult tänu Jumala erilisele õnnistusele. Kuid vaadates täna, vaid üheksa aastat pärast selle kiriku eelmist välisremonti taas tellinguis torni ja krohviparandusi, mida tehakse ümber kiriku, saame aru, et inimese poolt parandatu ei püsi kaua. Kuid igavest meilt ei oodatagi. Ka Maarja ja Johannes ei pidanud teineteise eest lõputult hoolt kandma. Tuli päev, kui Maarja uinus viimsele unele. Johannes oli ainus apostlitest, kes elas küll pika elu, kuid ka tema päevad siin said otsa, kuid Jeesuse ja Maarja kõrval rännatud tee, elatud elu muutis selle äkilise ja julge mehe armastuse apostliks.

Kelleks muutume meie? Uku Masing, kelle 110. sünniaastapäeva pühapäeval tähistati, on rääkinud elusamusest. See on meie ülesanne – ärgata oma poolunest, umbusu ja hirmu hallusest ja elada elusamat elu. See on armastuses elatud elu – elu, milles andestamatuse ja kurjuse mürk meie hinge ei hävita. See, kes avab end armastusele, ei oska ilma armastamata elada. Temasse ei mahu hirmu. Ta teab, et tema eest kantakse hoolt, teda ei jäeta maha, ta pole iialgi üksi.

Meilegi öeldakse, et me vaataksime ja näeksime oma ema ja isa, oma õde ja venda, tütart ja poega, oma sugulast ja sõpra, kaaskristlast, oma ligimest – ka seda, kes on hädas. Jumal on neis kõigis ja kui me märkame, vaatame, hoolime, aitame, armastame, siis võime kord Maarja kombel rahus uinuda, sest me teame, et Jumal ei jäta omi. Nagu laulik, kes ütleb: „Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.“ Saame järgnevas muusikahetkes mõtelda ühe Rabindranath Tagore mõtteterade raamatu viimastele sõnadele: „Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlasti Sinu armastusse.“

PALVE: Sina Issand, kes hoolid omadest ja kingid neile und, tänu olgu Sulle Su lõputu helduse eest. Tänu, et Sa hoolisid Maarjast ja oled hoolinud Maarjamaast, oled kinkinud uue alguse imelise ja erakordse võimaluse. Looja, hoia meid, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead! Aita meil uskuda Sinu armastusse!