Jutlused ja mõtisklused

hardushetk 07.09.17

Rahu ja selgust!

Tänaseks on meie kiriku kalendrisse kirjutatud kolmanda peatüki teine salm Jaakobuse kirjast. Loen seda Toomas Pauli tõlkes: „Me kõik vääratame paljus. Kui keegi ei väärata kõnes, siis seesinane on täiuslik mees, kes suudab ohjeldada ka kogu ihu.“ Aamen.

Kuidas saavad need kaks asja olla sellises seoses? Et kui suudad ohjeldada oma keelt, siis suudad ohjeldada ka kogu ihu?

Kas oled püüdnud midagi oma kõnelemises muuta? Mõnda liiga sageli esinevat parasiitsõna oma rääkimistest välja saada? Mitmed eesti mehed on mulle väitnud, et „kuradi“ väljasaamine oma sõnavarast on osutunud keerulisemaks, kui nad olid osanud arvata, sest see olevat nagu palju kaaluv sidesõna, mis igasse kõnepausi kipub vajuma – seda eriti siis, kui rääkides ägedamaks muutud. Olen kord ka ise kogenud, kui raske oli sellest sõnast lahti saada. Kuid siis, kui sain täismehena ristitud, kadus kurat kui kuul püssitorust.

Viimasel ajal on väga paljude eestlaste keelekasutusse tunginud ääretu hulk „nagusid“. Võitlen ka ise selle pisikese neljatähelise sõnaga, mis on kummaliselt visa nagu umbrohi.

Jah, ega see keele kontrollimine kerge ei ole. Jaakobus annab oma kirjas lihtsa soovituse: „Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima ja pikaldane vihastama.“ Kuid millest mõtleb Jaakobus, kui ta räägib kõnes vääratamistest või eksimistest? Jaakobuse arvates on ääretult oluline see, milline on meie usk, aga ta hoiatab oma kirjas kristlasi korduvalt selle eest, et meie sõnad ja teod peaksid olema vastavuses sellega, millesse me usume. Vastuolu meie usu ja meie sõnade ja tegude vahel võib olla meid ja teisigi hävitav vastuolu. Jaakobus hoiatab ka soovi eest saada Jumala Sõna seletajaks, õpetajaks, sest sellega kaasneb eriline vastutus selles elus ja viimsel kohtupäeval. Kui Jumal pole meid oma sõna seletajateks, õpetajateks, vaimulikeks kutsunud, siis pole meil mõtet võtta seda ääretut riski. See, kes teisi hingeasjades, vaimses maailmas juhatada soovib, peaks enne sellele rajale astumist tõsiselt mõtlema.

Aeg-ajalt imestan, kui näen oma arvutis mõne ulja noore kristlase kirju, milles on lehekülgede kaupa erinevaid kirjakohti ja kirja saatja õpetussõnad nende juures. Kui olen palunud selliste masspostituste saatmine mulle lõpetada, saan saatjatelt karme manitsussõnu. Jumal ise olevat õpetajaks hakanule käsu andnud seda teha. Millegipärast tuleb siis meelde üks lugu ühest psühhoneuroloogiahaiglast. On hilisõhtu. Palatis on tuled kustunud. Ühest voodist kõlab ühe patsiendi hääl. Ta teatab, et tema on Jeesus. Teisest voodist küsitakse: „Kes sulle seda ütles?“ Esimene vastab, et Jumal ütles. Seejärel käratab kolmas oma voodist jämeda häälega: „Mina pole sulle midagi sellist ütelnud!“

Nii võivad vestelda need haiged, kes aeg-ajalt kuulevadki kummalisi hääli, aga kui muidu üsna tervena tunduvad inimesed väidavad, et Jumal on neile öelnud asju, mis on Jumala Sõnaga otseses vastuolus, või kes otsivad oma valedele tegudele ja sõnadele õigustusi pühakirja tervikust välja lõigatud lausetest, siis on asi tunduvalt tõsisem.

Kristlus on tõsine asi. See on usk, mille läbi võib jõuda igavesse ellu, ja see on tee, millel vales suunas liikudes ja end õigustades võib jõuda ise igavesse hukatusse ning juhtida sinna ka teisi. Küsimus on, kas õpetaja usub, et ta õpetusel võivad olla õpilaste jaoks tagajärjed. Kas räägime religioonist nii nagu ilukirjandusest või poeesiast, teeme sõnu või võtame tõsiselt seda, mille Jeesus on pannud väitesse „Mina olen tee, tõde ja elu!“. Jeesus on elutee. Tema sõnad ja kogu pühakiri pole mingi mõttemäng, sõnade mäng, vaid maakaart, millel on ära näidatud, kuspool on elu ja kus taevas, kus elu, kus surm.

Kuid nüüd võib ehk mõelda, et siis on mõistlik nendest asjadest üldse eemale hoida, vaguralt vaikida. Ei. See, kes aimab või teab, kus on põlevas majas ainus väljapääs, ei tohi sellest vaikida.

Kuid kui vaadata seda, mida Jaakobus oma kirjas kirjutab, siis täna kuuldud lõik võib tähendada seda, et me ei väärataks teistele hinnangute andmises. „See on ju nii!“ arvavad paljud inimeste, asjade ja nähtuste kohta. Aga kas on? Kas meie hinnangud on tõesed, objektiivsed, erapooletud? Kas hindame ennast ja oma lähedasi sama mõõdupuuga kui neid, kes tunduvad olevat meist palju kaugemal, ja neid, keda parasjagu pikalt on tümitatud? Kas kasutame kaugemal olijate jaoks samasuguseid vabandusi kui oma lähedaste jaoks? Kas meie hinnangud ehitavad või lammutavad, hävitavad või peatavad hävingut? Seesama keel, millega me kiidame ja täname Jumalat, ei peaks järgmisel hetkel saama skalpelliks, millega me suskame oma ligimestele, kes on Jumala poolt loodud.

Jumala kohtumõistmine on veel ees. Võiks öelda, et Tema kohtumõistmise troon on hetkel tühi – see troon ootab Teda, kuid Tema trooni kipuvad hõivama miljonid. Neid on juba ilma meietagi liiga palju. Ristiinimestena tasub meil sellest hoiduda.

Elame infoajastul. Nii see on, aga suurema osa jaoks tähendab see seda, et oleme uppumas informatsiooni, mis muutub aina pealispinnalisemaks, kallutatumaks. Tõe leidmine sellest kohutavast kuhjast läheb järjest raskemaks.

Kuulasime hiljuti uudiseid. Lühikese aja jooksul oli jõutud rääkida väga paljudest asjadest. Äkki hüüatas mu sõber: „See oli esimene positiivne uudis!“ Mõtlesin ja taipasin siis, et see oligi nii. Kõik eelnev oli olnud negatiivne. Räägiti sellest, mis on halvasti. Lõpetati liiklusuudistega, purjus juhtide arvuga, avariide kirjeldamisega. Ja seejärel räägiti ilmast. See tõotas tulla ilus. Negatiivne sünnitab negatiivset.

Lõpetan lõiguga Vana Testamendi õpetussõnadest: „Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine, aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik. Õiglase keel on valitud hõbe, õelate süda on vähe väärt. Õiglase huuled kosutavad paljusid, aga rumalad surevad arunappuse pärast.

PALVE: Issand, kes kohtupäeval paned meid aru andma igast meie tühjast sõnast ja kohtumõistmisest, anna meile andeks ja halasta. Aita, et meie keeled võiksid olla valitud hõbeda sarnased ja et meie huuled oleksid õiglased ja kosutaksid paljusid!