Rõõmu, rahu ja tänulikkust!
Ilusat meie iseseisva riigi sünnipäeva!
Laulik ütleb: Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike Tema kiitust? Õndsad on need, kes peavad Tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal.
Prohvet Jesaja ütleb: Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast. Sest ta ütles: „Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.“ Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Paulus kirjutab: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses! Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“.
Kunagi pidin ma müüma oma korraliku fotoaparaadi. Olin kurb, et teisiti ei olnud enam võimalik, aga veel kurvemaks sain siis, kui kutseline fotograaf, kes selle minult ostis, näitas pärast ostmist, millised võimalused sellel aparaadil olid – olid kogu aeg olnud, ka siis, kui see oli olnud mitu aastat minu oma. Mina ei olnud neid kasutanud. Ma lihtsalt ei teadnud! Tegelikult vist ei viitsinud endale selgeks teha. Minu pildistatud pildid oleksid võinud olla palju paremad, kui oleksin teadnud, oleksin osanud kasutada pooltki selle aparaadi võimalustest. Mul oli häbi ja kahju. Kardan, et see on pilt, mis iseloomustab palju enamat kui ühe aparaadi kasutamist. Paljud suhted ja ka ühe väikese rahva iseseisvus võib kannatada sama pinnapealsuse käes ja me võime meile kingitu maha müüa.
Meile väidetakse, et me peaksime kartma võõramaalasi. Arvan, et me peame kartma hoopis seda, et me ise oma tänamatuse, virisemise, vaenulikkusega mängime meile kingitud vabaduse maha. Me ei võida niikuinii. Lahus Jumalast me kaotame niikuinii. Õnneks leiab siit maalt nii usku kui ka headust, tänulikkust ja ohvrimeelsust. Aeg-ajalt kohtun ma imeliste inimestega – tänulike ja heatahtlike eestlastega. Kuidas on meiega? Kas leiame põhjust tänulikkuseks? Kuidas kasutame oma mälu? Kas nii nagu mina oma väga head fotoaparaati?
Mõned ütlevad, et neil on selektiivne ehk valiv mälu. Küllap on, aga nende valikutega on ehk nii, nagu on uuema tehnikaga, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda – sinu enda eelnevaid eelistusi. Kuidas me kasutame oma mälu? Mida kõige enam meenutame? Pühakirja lugedes on mul aeg-ajalt tunne, et Jumal on meile kinkinud mälu eelkõige selleks, et me meenutaksime head, ilusat endale ja ka teistele ning muudaksime selle läbi enda ja oma lähedaste elu ilusamaks, rõõmsamaks, tervemaks, elamisväärsemaks.
Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumateks?
Kuidas? On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka üksinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palvetes üksi või ühiselt tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla kindel, et tõenäoliselt oled sa ka kunagi üks tänulik vanainimene, kellel pole puudust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.
Pühakiri väidab, et Jumal aitab ja hoiab oma rahvast ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud unustavad tänulikkuse, mil paljud hädaldavad, soiuvad, kiruvad – kütavad üksteist üles olema leidlikud negatiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut. Usun, et Ta uskus, et kord me taipame ja laulame ka siin maal püsti seistes ja pisarates: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.“
Pühakiri soovitab, et me kasutaksime oma mälu. Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks! Kas leiame põhjust, kas midagi tuleb meelde? Kes otsib, see leiab – leiab enda ja teistegi elust, oma riigi ja rahva elust ja ajaloost. Ja kui mäluga on veel kõik hästi, saab meenutada paljusid imelisi hetki, häid inimesi, armastust ja headust, mida on pikema või lühema elu jooksul kogetud.
Oma viimase intervjuu lõpus, mille Eri Klas andis Eesti Raadiole, ütles väsinud, vaevatud, kuid elujaatav maestro kuulajatele: „Vaadake, kui palju on õnnistust!“, ja lõpetas sõnadega, mida ma talle meie mitmetel kohtumistel ja telefonivestlustel olin alati öelnud: „Olge hoitud!“
Kas meie näeme, vaadates oma elule, oma riigile ja rahvale, väikese riigi iseseisvuse imele vaadates, kuidas on meid hoitud ja kui palju on õnnistust, kui palju imelist on meile kingitud! Kas me leiame põhjust tänulikkuseks?
Meenutan ühe vanema koguduse liikme meenutust. Tema sugulane oli küsinud, mida ta seal kirikus pidevalt palumas käib. Ta ütles, et oli mõelnud veidi ja ütelnud siis, et ega ta enam midagi palumas käigi. Tema käib tänamas.
Prohvet Jesaja ütles kord Jumala omandrahva, Iisraeli ajaloo kohta seda, mis on sündinud ka meie väikese rahvaga: Ja Jumal tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Sündis Eesti vabariik. Võideti Vabadussõda. Pärast pikka okupatsiooniaega taastati ilma verevalamiseta iseseisvus. Meie väikese riigi teine iseseisvusaeg on juba pikem kui esimene. Need on vaid mõned näited meie riigi ja rahva elust. Lisagem siia oma isiklik elu, oma lähedaste elu. Küllap on sealtki nii mõndagi sellist leida, mille eest on meilgi igal päeval põhjust teha tänupalveid ning laulda tänu- ja kiituselaule.
See, mille eest sa pole olnud tänulik, seda sul ei olegi.
Prohvet kõneleb Jumala halastusest ja kaastundest. Ta ütleb rahvale, kes usub, et Jumal on nad unustanud, neile selja pööranud, et nende Jumal ei ole ükskõikne, tundetu, külm kivi. Tema ei unusta oma loomingut. See on üks üldlevinud häda, et inimene hakkab Jumalat oma näo järgi tegema – mõtleb Jumala enda sarnaseks. Jumal lõi kord inimese oma näo järgi ja Tema igatsus on, et me saaksime selle algse, loodupärase oleku tagasi.
Kuid kas pole meelevaldne tõmmata paralleeli Iisraeli ja meie rahva vahele, uskuda, et meiegi võime loota, et Jumal hoolib ka meist? Minevikku vaadates võime sellele leida piisavalt tõestust. Aga vaadates tulevikku – homsesse ja sealt kaugele edasi? Meil on lootust!
Lõpetan Anna Haava luuleridadega:
Ole valvel, vaba Eesti! Valvel vabaduse eest!
Hoia sina oma hinge, oma vaimus valvust pea –
Et ei võõras võim sind haaraks!
Sinu meri, sinu maa, sinu küla, sinu linn,
Sinu alles noor veel hing, kauged sinu vaimualad –
Sinu rahvas kõik ja kõiges olgu sulle suur ja püha!
Paistku ohtusid kui palju – seisa kindlalt nagu kalju!
Eesti mehed, Eesti naised, targad, kogenenud, vanad,
Tulihingelised noored – põline sa Eesti tuum!
Päästa meid sest kadaklusest! Pillamist , oh, piiritle!
Tõusiklusest tee meid terveks!
Hüüa ette õilis üksmeel! Leia üles ühiskeel! –
Siis jääb vaba Eesti vabaks, Siis me lähme elu teed,
Saatjaks jumalikud väed, kangutame paigast mäed!
Jah, kui me leiame ühise keele – armastuse ja headuse, hoolimise ja sallivuse ühise armastuse keele, piirame pillamist, kibedat kriitikameelt, teravat keelt; kui suudame ühise perena seista tänulikena oma Jumala ees –, siis on meie väikest rahvast saatmas ka edaspidi jumalikud väed ja me kangutame paigast ka selliseid mägesid, mis on seni seisnud meie vabaduse teedel.
Ilusat oma riigi sünnipäeva ja palju tänulikkust meile kõigile!
******
Palvus on peetud 2017. aasta 24. veebruari hommikul Tallinna Jaani kirikus. Muusikat tegid Marek Sadam, Tõnu Laikre ja Maris Oidekivi-Kaufmann.
(Fotol: õp Tammsalu, Marek Sadam ja Tõnu Laikre)
