Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele! (5Ms 6:4-9)
Tänane kirjakoht algab hüüatusega „Kuule, Iisrael!“. See on äratushüüd! Üleskutse kuulamiseks, kuid ka kuuletumiseks ehk täitmiseks. „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.“ Sellest fraasist on saanud juutide usutunnistus ja tuhatkond aastat hiljem ka moslemite usutunnistuse esimene osa.
Rahvas, kes oli Moosese juhtimisel teekonnal Egiptusest tõotatud maa poole, vajas kinnitust oma usus. Savine ja mägine kõrbemaastik ei ole koht, kus puuslikke kummardada. Lageda taeva all, olles täiesti sõltuvuses ilmastikust ja isegi taevast langevatest väsinud vuttidest, tajus igaüks heebrealastest, kui väikesed on nad Looja ees. Jumal, kes ilmutas end suitsusambas ja pilvemassiivis, oli reaalsem kui mis tahes egiptlaste puuslik.
„Issand, meie Jumal Issand, on ainus!“ oli veendumus, mille najal läbis Iisraeli rahvas need 40 kannatusteaastat kõrbeteekonnal.
Kuid pöördumises „Kuule, Iisrael!“ on veel teinegi mõõde. Vana Seadust, Vana Testamenti lugedes näeme, et nõnda pöördub Jumal ainult oma rahva poole. Jumal ei pöördu nõnda ühegi teise rahva poole. Ainult oma valitud rahva, Iisraeli poole. Nõnda on Iisraelil oma Jumal, kellele vannutakse truudust ja ustavust, ja Jumalal oma rahvas, kelle Tema on ära valinud! Pärast Jeesuse surma, ülessetõusmist ja taevasseminekut on selleks Jumala rahvaks kristlaskond – kõik, kes Temasse usuvad.
See Jumal annab oma rahvale juhised eluks, ellujäämiseks ja aegade lõpuni kestmiseks. Neist juhistest olulisim on „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5 Ms 6:6). Vana Testamenti lugedes näeme, kuidas Iisraeli rahvas jääb selle korralduse täitmisega ikka ja jälle hätta. Seada Jumalat esimesele kohale kõige muu ees on suur väljakutse nii lihtrahvale kui ka kuningatele, keda Iisraeli rahva jaoks hiljem ametisse seatakse. Kõik kolm ühisriigi kuningat – Saul, Taavet ja Saalomon – olid ustavusega Jumala vastu, õigemini selle ajutise puudumisega, üsnagi kimpus. Kimpus on olnud Jumala tahte täitmisega paraku ka kõik järeltulevad põlved tänaseni välja.
Iisraellased olid Vana Seaduse ehk Vana Testamendi rahvas. Meie, kristlased, oleme Uue Seaduse ehk Uue Testamendi rahvas. Evangelist Markus kirjeldab, kuidas Jeesuse juurde tuleb üks kirjatundja, mees, kes tundis Seadust hästi. Ta küsib kõige esimese käsu kohta ja saab Jeesuselt rahuldava vastuse. Jeesus vastab talle nõnda, nagu täna 5. Moosese raamatust lugesime: „Esimene on: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!“.“ (Mk 12:29–30) Kuid Jeesus lisab veel: „Teine on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“.“ (Mk 12:31) Samu sõnu kuulsime ka tänasest evangeeliumist evangelist Matteuse vahendusel.
Kristlastena nimetame me seda suurimaks käsuks ehk armastusekäsuks. Armastus Jumala ja ligimese vastu on filter, millest lähtuvalt peame hindama iga oma mõtet, tegu või ka tegematajätmist – kogu oma elu. See põhimõte oli ka Iisraeli rahvale nii oluline, et parafraseerides tänase jutluse aluseks olevat kirjakohta, tuli neil neid sõnu kinnitada oma lastele, kõneleda nii kojas istudes kui ka teed käies, magama heites ja üles tõustes, need tuli siduda märgiks oma käe peale ja naastuks silmade vahele, oma koja piitjalgadele ja väravatele.
Ja tõepoolest, kõike seda oma usule ustavad juudid ka teevad. Need sõnad on palvetamisel kinnitatud nii käsivarrele kui ka otsaesisele väikeste nahkkarbikestega ning ka uksepiida külge vastava metallkarbikese mezuzah’ sisse. Sellega kinnitatakse, et käsk armastada ja kummardada ainult Jumalat on kõige tähtsam elujuhis ja printsiip.
„Suurim käsk“ on tänase pühapäeva teema ka meie kirikukalendris. Nõnda võime küsida omaenda elule hinnangut andes, kas olen kristlasena kinnitanud armastusekäsu põhimõtte oma elamise reegliks. Kas see on minu otsaesisel, käsivarrel ja uksepiidal? Ja mitte selleks, et heade tegude või teenetega pälvida Jumala või ka ligimeste heakskiitu, vaid selle pärast, et armastuse kaudu elada tõeks oma usku. Usku, mida tunnistame igal pühapäeval usutunnistuses alates hetkest, kui meist said ristiinimesed.
Täna on siin kirikus kuld- ja hõbeleerilapsed. Need, kes 50 või 25 aastat tagasi kirikus altari eest tunnistasid avalikult oma usku Jumalasse. Seisin ise sellesama altari ees 26 aasta eest noore leeripoisina, teadmata et tõotus, mille annan, tähendab astumist hoopis teistsugusele teele, kui ma iganes varem oleksin osanud arvata. Kristlikust usust sai minu elu ja teenistus. Mäletan, et juba aasta pärast leeritõotust mõistsin, et olen nii nõrk ja väeti, et ei suuda oma lubadust täita muul moel kui asudes õppima vaimulikuks. Ma mõistsin, et kui tahan käia igal pühapäeval ustavalt kirikus ja elada oma elu kristlasena, pean andma ennast täielikult, kogu oma ihu ja hingega Kristuse kätte. Pean saama Tema tööriistaks Tema Kirikus. Muidu ma ei suuda pidada oma tõotust ega täita oma ristimis- ja leerilubadusi. Olen selleks liiga nõrk, väeti ja patune.
Jah, olen seda endiselt, ka Tema Kiriku tööriistana. Kuid oma puudulikkust ja pattu nähes mõistan paremini Jumala armastuse suurust, sügavust ja piiramatut väge. Mida enam ma imestan, et ka minusugune piiratud, puudulik ja patune mees võib leida koha Tema Kirikus ja teenida Teda oma annete ja oskustega vastavalt oma võimetele ja talentidele, seda kõvemini haaran ma kinni Jeesusest Kristusest.
Mäletan ennast seismas 16-aastase poisina siin selle altari ees, samal ajal võideldes uskumatuna tunduva tõsiasjaga, et ma olen tõesti vastu võetud. Mina, kes ma olin tulnud mittekristlikust perest, kes ma ei olnud oma senise elu jooksul isegi mõelnud kuigipalju Jumalast, isegi arutlenud selle üle, kas Ta on olemas ... Siin altari ees aga ma seisin ja laulsin koos teiste meie leerigrupi liikmetega leerilaulu „Oh, Isa, Sinu altarile, Su lapsed, palves tuleme“ (KLPR 230).
Jumal ei olnud solvnud ega pettunud, et ma polnud Teda varem märganud. Mul oli iseendaga olnud liiga palju tegemist, nii et ma ei olnud osanud Tema peale isegi mitte mõelda. Kuid Ta ei pannud seda mulle pahaks! Jumalal oli aega oodata. Isegi see on osa Tema armastusest, et Ta jõuab ära oodata, millal meil kiire aeg ümber saab ja me lõpuks märkame ... Märkame seni märkamatut ja taipame seni taipamatut.
Selle juures on aga üks häda: nimelt on Jumalal aega rohkem kui meil. Meie kiirustamine võib ära sisustada kogu meile antud aja siin Päikese all. Kujutage ette ennast kasutamas kogu oma aega iseenda tarbeks. Teate ju küll neid toimekaid ja kiirustavaid inimesi meie ümber. Nad on nii tegusad, neil on nii palju teha, nii tähtsaid asju ajada, neil on tähtis amet ja tähtis töö, palju kohustusi ja palju asjatoimetusi, mille eest vastutada. Nii palju, et aega muuks ei ole. Jumalal on aga aega küll. Kui aga meie aeg saab otsa koos selle juurde kuulunud kiirustamisega, jääb meil ikka veel nii palju tegemata. Kogu maailm jääb parandamata. See on koht, kus me unustame ka teised enese ümber. Meile tundub, et teisi ei saa me usaldada omi asju ajama ja ära toimetama. Ainult meie ise teame, oskame, suudame, jõuame ...
Kas me aga oma tähtsast kiirustamisest ei tee omale tänapäevast moodsat jumalat? Täpsemalt ebajumalat!
Mind leeritati 1990. aasta aprilli alguses siin kirikus, kui mu mälu mind ei peta, koos umbes 170 leeriõe ja-vennaga. Ma ei oska öelda, kas aasta hiljem, siis kui leeritati tänased hõbeleerilapsed, oli neid siin oluliselt rohkem või vähem. Üht võin ma tänast pilti vaadates siiski tõdeda: suuremal osal, kes me toona siin oma tõotused andsime, pole maailma kiire veel otsa saanud. Paljud neist ei jäänud Jumala juurde ega Tema kirikusse. Ka ei kirjutanud nad sõnu „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” oma südamesse, vaid ruttasid tagasi maailma ja oma tähtsate tegemiste-toimetuste juurde. Nende kiirustamine pole otsa saanud ja rähklemine kestab veel, sest nad arvavad, et aega on. Jah, Jumalal on, kuid surelikul inimesel mitte!
„Kuule, Eesti!“ kõlab äratushüüd meile kõigile, kel meil silmi-kõrvu ja südant jagub vaid endile ning mitte kellelegi teisele. Seda võime tõdeda ka, kui mõtleme eile järjekordselt ebaõnnestunud katsele valida Eestile järgmist presidenti. Eile õhtul Estonia valimiskogult, kus külalisena osalesin, koju jõudes püüdsin analüüsida, miks nõnda läks. Meenutasin kandidaatide erinevates debattides kõlanud vastuseid küsimusele, miks just nemad on parim kandidaat Eesti presidendiks. Viimati kõlas umbes sellisel kujul see küsimus reedel toimunud Eesti Televisiooni valimisdebatil. Kõik kandidaadid asusid oma eeliseid teiste ees esile tõstma. Asjata ootasin, et ehk tuleb ükskord ka selline vastus, kus vähemalt üks neist ütleb, et ta pole sugugi parem kui teised kandidaadid, ehk on mõnes suhtes mõni teine isegi parem kui tema. Sellist vastust ei tulnud!
Kogu valimiste-eelse aja keskendusid kõik kandidaadid ja neid toetanud erakonnad iseendale või oma lemmikkandidaadile ning sisuliselt keeldusid nägemast kedagi teist sama hea või isegi parema presidendina kui iseennast või oma kandidaati. Lühinägelik pilk ei ulatu nägema kaugemale omaenese ninast! Just need vitsad olid eile valusad!
Kristuse käsk armastada ligimest nagu iseennast aitaks meid ehk sellest tupikust välja. Kui uut kandidaati otsides ei alustata esmalt iseendast, vaid kellestki teisest, võiks olla lootust leida hea, ehk isegi parim kandidaat. Äkki oleks toimivaim meetod kandidaadi leidmiseks see, kui kõik erakonnad asuksid uut kandidaati otsima tingimusel, et see kandidaat ei tule oma erakonnast või sellega seotud ringkonnast, vaid hoopis mõnest teisest erakonnast või lausa väljastpoolt poliitilisi ringkondi? Ei saa ju olla võimalik, et kõik head inimesed on koondunud ainult oma erakonda! Kui otsime parimat ning mitte tingimata ainult oma siseringist, ning kui seda teevad ka teised, siis hakkab tööle kuldne reegel, et see, mida teisele teed, tuleb sulle endale tagasi. Kui veel mõtleksime, et kõik, mida teeme oma vähimatele vendadele, teeme lausa Kristusele endale, siis saaksime tõeliselt hea ja kindlasti ka Jumala-kartliku presidendi. Andku Jumal otsustajatele tarkust!
Jutluse aluseks olev Vana Testamendi kirjakoht kõneleb armastusest Jumala vastu. Jeesus lisas sellele Uues Testamendis vahendatud jutustuste kohaselt teise käsuna armastuse ligimese vastu. Jeesuse jüngritest noorim, Johannes, ühendab need kaks käsku oma esimeses kirjas üheks ilusaks elujuhiseks, kui ta kirjutab: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1Jh 4:7–8)
4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo sellestsamast „õnnistatud evangelist Johannesest“, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna olevat kantud Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud enam ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigipalju midagi muud, kui kordas pidevalt: „Lapsed, armastage üksteist!“ Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: „Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?“ Johannes vastas: „Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!“
Olgu need sõnad kirjutatud elujuhisena meie kõigi südamesse!
Aamen.
******
Jutlus on peetud Tallinna Jaani kirikus 25. septembril a.D. 2016.
