Õpetaja Urmas Nageli jutlus 2024. aasta ülestõusmispühal

„Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud.“ Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele“ (Mt 28:1–8).

Omapärane kristlik mõtleja Blaise Pascal arutleb ülestõusmise üle ja küsib, miks peaks olema surnuist ülestõusmine võimatu, kui ometi on võimalik paarist rakust kasvama panna inimene, kes saab vormi ja vaimu, mida veel kunagi pole olemas olnud? Sündimine on ka inimliku loogika järgi palju imelisem kui juba eksisteeriva isiku uuesti elustamine. Pascal mõtiskleb siin Laatsaruse surnuist ülesäratamise üle. Jeesusega on siiski kõik teisiti. Tema on algusest lõpuni Isa kätes. Hiljem mõistab Paulus seda, kui ütleb, et nii elus kui surmas me kuulume Jumalale. Surnuist ülestõusmine tähendab seda, et kõik jätkub. Jätkub teises rahus, jätkub teisel tasandil. Fanny de Sievers: „... surm on nagu vili, mis juba pikemat aega kasvanud ja küpsenud elu oksa küljes. Ja et ta kannab elatud elu võrratult värsket lõhna kuni hauani.“

Naised lähevad südame käsul hauale. Just südame käsul, ütelgu mõistus mida tahes. Nad lähevad, et väljendada oma armastust. Ja neile avaneb esimesena ülestõusmise ime. Uue Testamendi vanadest käsikirjadest on võimalik leida ladinakeelne väljend et continua lux facta est, eesti keeli 'ja jätkuvalt tuli valgust'. Need sõnad näitavad, kuidas esimesed kristlased nägid ja kogesid selle sündmuse tähendust – valgus saatis neid alati.

Meilegi näidatakse ülestõusmissündmusega valgust, elu valgust. See on midagi hoopis suuremat kui lihtsalt õpetus ja targad sõnad. Kui me väga õpetusse kinni jääme, võime kogeda hoopis masendust ja allajäämist. Me ei suuda ju Jeesuse sõnade järgi elada. Kõik on meie juures nii armetu, kui asetame oma elu Mäejutluse konteksti. Vähe sellest: tahtes ausaks jääda, oleme sunnitud tunnistama, et me tegelikult ei tahagi elada valguse lapsena, teha head ja üle kõige Jumalat oma ellu paludes.

Jeesus ja Tema ülestõusmine on keskne sündmus. See on pöördepunkt. Ülestõusmise ime kinnitab, et olemise alustes on toimunud muudatus. Apostel Paulus rõõmustab ja hõiskab: „Surm on neelatud võimusesse? Aga tänu Jumalale, kes meile võidu annab Jeesuse Kristuse läbi.“ Me võime oma elutingimusi aina parandada ja kohendada. Me võime kõike üha paremini korraldada, kuid surmast me omal jõul võitu ei saa. Mida enam inimene saavutab, seda valusamini hingab surm talle kuklasse. Ja kõige suuremat valu tuntakse sellest, mida süda kõige rohkem armastab.

Tee Jumalani viib alati läbi jõuetuse, viib läbi elukõrbe. Just jõuetuse ja mahajäetuse hetkil me mõistame, et kõik on arm ja just meie nõtruses saab Tema lähedus ainsaks jõuallikaks. Kirjanik Hermann Hesse kirjeldab seda kogemust nõnda: „Inimeseks saamise tee lõpeb paratamatult ahastuses, nimelt sellises arusaamas, et vooruslikku elu, täielikku kuuletumist, kombekat teenimist polegi olemas, et õiglus on kättesaamatu, headus täitumatu. See meeleheide viib kas allakäiguni või siis vaimu kolmandasse riiki, teispoole moraali ja seadust armu ja lunastuse poole püüdlemiseni ... või lühidalt öeldes usuni.“

Surm vajutab kõigele lõpliku pitseri, ülestõusmise kuulutus toob aga pimedusse valguse. See, et Kristus tõusis surnuist, ei ole vaid ajalooline sündmus ega isegi mitte ajalooülene jumalik ime, vaid usutõelus, milles me elame päevast päeva. Kuidas see sünnib? Kuidas me siis Kristuse ülestõusmisest juba praegu osa saame, kui me alles kaduvuse, patu ja surma orjuses elame? See sünnib nimelt ristimise läbi, milles meid ülestõusnud Kristusega ühendatakse, nii et meie Tema omaks ja Tema meie omaks saab. Apostel Paulus kirjutab: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“

Martin Luther ütleb Väikeses Katekismuses ristimise kohta: „Mida siis tähendab selline veega ristimine? See tähendab, et vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.“ Elu ülestõusnud Kristuses lähtub ristimisest ja tähendab igapäevast suremist ja ülestõusmist.

Meile kõigile tuleb kasuks mõtiskleda Jeesuse kannatamise, surma ja ülestõusmise üle. Võime neid siduda ka oma kujutluspiltidega. Muidugi ei suuda me sündmust lõpuni mõista. Veel vähem öelda midagi Taevariigi kohta, kuhu Jeesus esikpojana võeti, kuid ikkagi võimaldab nende sündmuste üle mediteerimine heita pilgu jumaliku armastuse saladusele. Ja tunda midagi rõõmust, mis meidki võib ees oodata.

Ühel päeval lõpeb igaühe maine rännak. See, mida Jumal oma armastuses meie jaoks kavandab, on sõnulseletamatu. Või nii, nagu Paulus Korintose kirjas kuulutab: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.“ Aamen.

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
1
4
7
8
10
11
15
18
21
22
24
28
29

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net