„Selle raamatu kaanel on küsimused „Mis on aeg?“, „Kuidas me seda kogeme?“, „Kuidas me sellega ümber käime?“. Stefan Klein on minu jaoks selline autor, kelle eesti keeles ilmunud raamatud olen ma omale kõik koju ostnud, aga mitte ükski neist ei ole „Aega“ ületanud, teistes ma olen alati olnud natuke pettunud. Aga see, kuidas ta kirjutab ajast – kuidas me aega tajume, kuidas aeg meie jaoks kulgeb, see, millistel kordadel või milliste tegevuste puhul aeg ruttab või seisma jääb –, on veenev. Ta annab teadlasena sinna juurde ka põhjendusi. Ta oli selle raamatu kirjutamise ajal noor Saksa teadlane. Ta on sündinud 1965. aastal, nii et minuga võrreldes poisike ... Kuid see viis, kuidas ta kirjeldab teadlasena asju ... Selle kohta öeldakse „populaarteaduslik“. Aga mina ütleksin „lihtne, arusaadav, selge“.
Siin raamatus ei eputata keeruliste mõttekonstruktsioonidega, vaid asjad tehakse selgeks väga lihtsate sõnadega. Väga usutavate näidetega pannakse kõik paika. Näiteks toob ta esile sellise olukorra: „Boléro“ autor Maurice Ravel oli väga pahandanud, kui tema teose proovis oli dirigent püüdnud lõpuosas aina kiiremaks minna. Ravel oli öelnud umbkaudu nii, et „Sa pead panema orkestri aina tugevamini mängima, aga mitte kiiremini!“. Noodid on ühepikkused, aga tekitavad olukorra, et mida valjemini mängitakse, seda kiiremaks tundub see muusika minevat.
Klein toob ka näite, et kui inimestelt küsiti mingi filmi mõrvastseeni pikkuse kohta, siis hinnati seda 5–10 korda tegelikust pikemaks. Inimesed on seda just vaadanud, aga ütlevad, et see oli vähemalt 5 minutit, kuigi tegelikult oli 30 sekundit. Siis, kui on midagi väga põnevat või hirmutavat, venib aeg väga pikaks. Kui ei ole midagi põnevat, siis aeg justkui seisab.
Klein ütleb ka kiriku kohta väga ilusti, et liturgiline tegevus paneb aja heas mõttes seisma. Sa ei märkagi, kuidas on pikalt aega läinud: rütmiline, korrastatud tegevus justkui peatab aja –annab aega juurde. Ta ütleb ka niisugust minu jaoks tähtsat asja, et nendest aegadest, kus meil on pidevalt kiire, ei jää meil mälestusi. Meil ei jää neist mitte midagi meelde, nagu neid polekski olnud. Ja võib-olla neid polegi olnud! Täiesti hirmutav ütlemine – VÕIB-OLLA NEID POLEGI OLNUD, kui me oleme neist läbi tormanud. Siin on Achtung!, Achtung!, kui me Stefan Kleini emakeelt kasutame. Olgem ettevaatlikud selle pideva tormamisega. Lõppkokkuvõttes meil ei ole pärast enam mälestusigi, mida heietada. Ongi olnud vaid üks kohutav tormamine. Aga need hetked, kus me oleme aja enda jaoks peatanud ja kus me oleme tõsiselt tegelemas mingite asjadega, need on väga tähtsad.
Veel on Kleinil üks hirmutav märge: kui me lubame kogu aeg Outlookil oma kirjade saabudes kõlle teha ja pidevalt jälgime, mis toimub, siis iga kord, kui me vaatame seda või räägime ka lihtsalt telefoniga minut aega, siis pärast selle käest ärapanekut või kõne lõppu me oleme kaotanud 15 minutit, selleks et uuesti keskenduda selle tasemeni, nagu me enne kõlli olime keskendunud.
See on naiste ja meeste puhul võib-olla erinev. Naised suudavad korraga teha seitset asja ja kaheksanda ka veel korda ajada, aga siin jookseb küll mingi piir mees- ja naisinimtüübi vahel. Kui meest põhitegevuselt korraks katkestada, siis tal võtab väga pikalt aega, enne kui ta jõuab oma keskendumisastme juurde tagasi. Siin olen mina ka läinud seda teed, et kas panen kõlli vaikse peale või lülitan Outlooki üldse välja. Loe kirju siis, kui sina ise seda tahad. Ava siis Outlook, kui sa oled mingi tegevuse lõpetanud. Ja siis vaata, mida sa sealt valid, tegeledki sellega.
Ka siis tuleks süveneda. Aga kas see alati on nii ... Ma kutsusin inimesi Facebookis oma raamatu esitlusele. Ja siis kolme minuti pärast helistas Marek Sadam: „Kuule, sa kutsusid sitlusele, e-tähe jätsid eest ära.“ Või keegi tegi ühte Eesti teatrisse mingit lauda ja talle saadeti kiri, et „paneme vanemate näitlejate jaoks sinna seina äärde toolid, las nad s***vad seal“. Tule taevas appi! Loe oma kirjad üle, mida sa saadad. Me võiksime oma kirjad üle vaadata, süveneda. Tegele ühe asjaga korraga, kui see vähegi on võimalik. Äkki see asi jääb sul siis ka meelde ... Siis on mõtterännakutes võimalik uuesti tagasi minna sinna, kus sa taadiga koos kuskil pingi peal istusid ega vaadanudki kogu aeg, mis kuskil Facebookis on uut ... Igal asjal on oma aeg.
Stefan Kleini raamatut soovitas mulle mu väga hea sõber Raivo Sepp. Ma läksin ja ostsin selle raamatu ära. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin ühegi teise raamatuga, mida on mu sõbrad mulle soovitanud, nii palju süvenenult tegelenud kui Stefan Kleini „Ajaga“. Ma ei ole ka ühtegi raamatut peale Piibli nii palju tsiteerinud kui Kleini „Aega“. See on kindlasti selline raamat, mida tasub lugeda.
Kui me toome siia veel teise liini juurde, süvenemise, siis tuleb sellest välja ka Uku Masingu mõte, et igavene elu võib tähendada siin ja praegu seda, et sa lähed oma tegevustesse üdini sisse, sa oled täiesti kohal. Räägid siis, kui sa räägid. Sööd siis, kui sa sööd. Mitte et teed seitset asja korraga. Süvenedes on ühel hetkel käes hetk, kus sa oledki päris kohal, kus sa KUULED, mida teine inimene sulle ütleb. Mitte stiilis „Räägi-räägi, sa ei sega mind“.“
