Koguduse lood

Hardushetkel: vaimulik Aarne Lätte

2016. aasta 25. mail käis hardushetkel mõtisklemas Tallinna praostkonna vikaarõpetaja AARNE LÄTTE. Saame tuttavaks. Oma sõna ütlevad algul tema iseloomustuseks õpetajad JAAN TAMMSALU ja AVO ÜPRUS ning siis saab vastamisjärje oma kätte õp Lätte.

Õp Tammsalu:

„Aarne Lätte oli kord see mees, kes tegi kõik endast oleneva, et Viljandi Jaani kirik saaks taas koguduse kirikuks. Ta oli selle taasasutatud koguduse juhatuse esimees. Minust sai selle koguduse vaimulik. Töötasime aastaid koos. Tema abikaasa oli koguduse sekretär ja tegi ka lastetööd. Ühel hetkel sai Aarnest vaimulik ning ta tegi väga head tööd Lüganuse koguduses.

Aarne on tegude inimene. Mäletan, kuidas ta ühele vaimulikule, kes tuli Viljandi Jaani kirikusse ettevalmistamata jutlusega ja see loperdas teemast väga pikalt välja, teatas: „Kui sul ei ole mitte midagi ütelda, siis ära tule seda siia kirikusse tegema.“ Karm, aga õiglane. Teades, et tal on mitmetes võitluskunstides väga võimsad tulemused, pole mõtet temaga ka vaielda.“

Õp Üprus:

„Lätte, milline ilus nimi. Värske, puhas, jõuline. Läbi maapõue kihistuste tunginud ja siis Mulgimaal pinnale vurtsatanud. Me kohtusime Usuteaduse Instituudis, ilmselt ’88 või ehk isegi ’87, ei mäleta. Mõni aeg hiljem elasime juba ühes korteris Lasnamäel, tüüpilise sovetiaja nimega tänaval, Partisani 1. Samas olid Püha Vaimu kiriku kantori Siiri Ronimoisa käest ulualust saanud ka Sulev Sova ja mmmmmm. Aegamööda said meist kõigist peale mmmmmm naisemehed. Siis pudenesime laiali.

Aarnega tegime koostööd 1996 Ahtmesse vanglast vabanenute varjupaiga rajamisel, Aa mõisas pidasime samal ajal ka üht esimestest naiste varjupaikadest. Rahastas Hollandi Fondide Ühendus, tänane Toidupanga liider Piet Boerefijn oli siis selle ühenduse esindaja Eestis. Aarne oli Lüganuse koguduse õpetaja, pärast selliseid suuri mehi nagu Laigna ja Soone, aga ta sai hakkama. Koguduses ja Kaitseliidus. Militaarne vend, võitluskunstides kibe käsi, kiire kui välk.

Täna on Aarne Lätte tugiisik. Konkreetne, söakas ja asjatundlik. Kehva silmanägemise kiuste käib iseseisvalt vanglas, kohtub vabanenutega, talutab neid tööbüroosse ja majutusüksustesse. Tema kohusetundlikkusest ja elujõust on, mida õppida. Tahan temaga koos teenida. Nii lihtne see ongi. Lättele võib ikka loota.“

******

 

KÜSIMUSTELE VASTAB ÕP AARNE LÄTTE

Miks Sa oled täna siin?

Mina olen igal pool seal, kuhu mind kutsutakse. Kunagi ma läksin komsomoli ka sellepärast, et mind kutsuti. Aga Jaan Tammsaluga ma olen pikemat aega tuttav – alates Viljandi Jaani kirikust. Kui Jaan on nüüd siin olnud pikemat aega ja ka mina olen Tallinna elanik, siis ta on aeg-ajalt mind ikka siia kutsunud. Täna jälle.

Mida tähendab Jaani kiriku hardushetk Sinu jaoks? Koos muusikaga?

Ma ise käin päris tihti siin kolmapäeviti. See on väga hea võimalus pooleks tunniks maha istuda ja mõelda oma mõtteid, korrastada päeva. Minu jaoks on see päris oluline. Hardushetkega kaasnev muusika sobib inimesele, kes tuleb kuskilt büroost ja tahab pool tundi olla vaikselt, eemal kärast ja mürast. See muusika on mõeldud kiirustava maailma jaoks, selle aeglustamiseks. AC/DC-it ei saaks siin kuulata.

Aga kas muidu kuulad?

Loomulikult. Mul on hea näide: kaheksakümnendate aastate keskpaigas me olime külas professor Salumaal. Lasime talle AC/DC-t ja küsisime: „Härra professor, mida Te sellest muusikast arvate?“ Professor Salumaa mõtles tükk aega ja ütles: „See on 20. sajandi hädakisa.“ Alati, kui ma rock-muusikat kuulan, siis mul tuleb see professor Salumaa lause meelde – „See on 20. sajandi hädakisa“.

Läheme tänase hardushetke juurde. Sa rääkisid siin hästi palju usaldusest. Keda usaldada?

Minu jaoks on see tänapäeva põhiline probleem: kui inimesed üritavad muretsemisest kuidagi vabaneda – muretsemine on Eesti rahvussport –, siis tuleb arvestada, et muretsemise vastand ei ole mittemuretsemine, vaid usaldamine. Inimesel, kes usaldab Jumalat ja oma lähedasi, kaob põhjus muretsemiseks, sest kõik on kaetud: nii vaimulik kui ka materiaalne pool. Ta ei pea mõtlema, et MIS SIIS SAAB ... Kui ta siiamaani on usaldanud Jumalat ja oma lähedasi, siis saab ka edasi. See ongi kõige tähtsam.

Aga kuskilt läheb piir. Lähedasi küll ... kuid teisi?

Siin ongi seesama asi: enne kui mingeid otsuseid teha, peaksid sa kõnelema Jumalaga ja oma lähedastega. Mõned inimesed jätavad selle tegemata. Kui keegi ujub sulle külje alla ja ütleb, et sa oled nii tark ja tore ja maailma kõige edukam inimene, siis tekibki tunne, et see inimene on minus nii palju head ära tundnud, et ma hakkan teda usaldama. Aga tegelikult see on trikk, kuidas inimesi ära kasutada.

Sageli ongi nii, et kõne Jumalale ja vastuse ootamine Jumalalt on see, mida me peame tegema. Kui me ei kõnele Jumalaga, siis ei tule midagi välja.

Kuidas Jumala vastus ära tunda?

See vastus on väga reaalne ja tuntav. Mõnikord on Jumala vastus see, et uks, millest sa tahtsid sisse minna, on lukus ja jääbki lukku. Siis tuleb öelda: „Ma tänan selle vastuse eest.“ Järelikult see pidigi nii minema. Jumala vastus võib olla ka näiteks see, et kui sa mõtled kuskil trammipeatuses, et oi, minust ei ole mingit kasu, aga siis minuti pärast ujub mingi tädike sulle külje alla ja küsib, kas sa ei saaks tema kohvrit aidata trammi tõsta – ka see on Jumala vastus. Neid asju, mida sa enda ümber näed, tuleb lugeda niimoodi, et meie elus ei ole juhuseid. Kui sa vaimulikult elad selles maailmas, siis ei ole mitte ühtegi juhust. On vaid küsimused ja vastused.

Aga sellega võib ju ka üle pingutada ja arvata end nägevat vastuseid seal, kus neid tegelikult ei ole ...

See on tõsi. Ei saa minna liiga religioosseks. Mingi osa taldadest võiks maa külge jääda, mõistlik tasakaal peab jääma. Ei saa elada nagu ISIS-e liige või midagi taolist.

Väga paljusid närib päevast päeva mingisugune valu – küll füüsiline, küll vaimne. Mis on valu ja kuidas sellest üle saada?

Kurbust ei saa ravida viinaga ...

Natuke saab ...

... natuke saab, aga järgmisel päeval on veel hullem, lisaks kurbusele on ka peavalu. Siin tuleb vaadata, mis on põhjus – tuleb üritada sellest aru saada. Mõnikord inimene satub hullumajja ainult sellepärast, et ta on ise loonud omale mingi sellise maailma ja mingid sellised kindlad kohustused, mis ta on endale võtnud, et kui ta mingil hetkel või päeval ei suuda neid täita, siis ta ongi täiesti laiali lagunenud. Kui miski närib, siis järelikult ongi nii, et su vaimulik seisund on niisugune, et sa oled jätnud endasse ruumi närilise jaoks. Kui sa mõtled, et sinu hing on täis usaldust ja lootust, siis seal ei ole ruumi enam millelegi muule. Aga kui see on tühi, siis ronivad sinna sisse kõik elajad – mida me tegelikult ei taha. Need hakkavad meid seest närima.

Täna Sa tõid välja vastandpaare: julgus – kartus; usaldus – hirm; lootus – lootusetus. Kuidas sellest negatiivsemast poolest ikkagi vabaneda?

Just nii saabki vabaneda. Kui sa mõtled selle peale, kuidas külmkapp töötab, siis on see nii, et tavalisest kapist võetakse soojus välja. Kui soojust ei ole, siis ongi külm. Inimestega on sama asi. Kui inimese hingest läheb julgus mingil põhjusel välja, siis see hing ei jää tühjaks, sinna tuleb hirm. Kui inimesest võetakse välja – või ta laseb ise selle välja võtta – usaldus Jumala vastu, siis sinna asemele tuleb muretsemine. Kui midagi on kadunud inimese seest, siis see asendatakse millegi muuga, millegi äärmiselt ebameeldiva ja vastikuga.

Kas oleks võimalik täita tühja hinge ka millegi hea ja meeldivaga? Kuidas seda teha?

See, millega asendada, on see, millist vaimsust me ise kogeme ja millega me oleme seotud. See on see, millise viinapuu külge me oleme poogitud. Seda vaimsust me saamegi tarbida. Kui me oleme Kristuse külge poogitud, siis on need allikad ja kanalid meie jaoks avatud ning me saamegi seda suhtlust arendada, et positiivne ja hea saaks meie sisse tulla.

Mis on Sul südamel?

Ühe asja ma rääkisin täna ära. See näide, mis ma tõin, on reaalne näide ühe minu väga hea tuttavaga (lugu sellest, kuidas vanalt naiselt peteti väga alatult välja suguvõsa suur ja uhke maja ning see naine enne dokumentidele alla kirjutamist millegipärast lihtsalt ei rääkinud oma kõrgharitud lastega – toim). Miks väga paljud inimesed usaldavad inimesi, keda ei peaks usaldama, aga samas ei usalda inimesi, kes on neile väga lähedased?

Kui sõber mulle pool aastat tagasi sellest asjast rääkis, siis ma just mõtlesin, et kui Jaan peaks mind kutsuma, siis ma igal juhul tahan selle näite öelda. Kallid inimesed – enne, kui te midagi teete või kuskile alla kirjutate, võtke vaevaks ja tehke kõne oma lähedasele. See pakitses mul sees. Ma ise tegelen praegu kinnisvaraga ja ma näen iga päev selliseid asju, kus inimesed selle asemel, et oma lähedastega asju arutada, teevad oma tehingud ära ja siis pärast nutetakse ja kurdetakse, et kuidas küll niimoodi on läinud.

Praegune maailm on selline, mis eriti ei julgusta ega lisa usku paremasse tulevikku. Selles olukorras tuleks eriti haarata kinni Jumalast ja nende asjade peale mõelda, nendega tegeleda. Kui me jääme ainult selle maailma info tarbijaks, siis on kõige loogilisem lahendus hullumaja või enesetapp – väga kiiresti.

Õp Avo Üprus lõpetas Sind iseloomustava lõigu lausega „Lättele võib ikka loota“. Miks ta nii ütles?

Võib-olla sellepärast, et see standard, mis on välja kujunenud, on nii, et kirikutöö ja ka sõjaväes teenimine on sellised teenistuskohad, kus sa ei saa kedagi alt vedada. Kui sa oled inimestega kokku leppinud, et tuleb matus, siis sa ei saa seda kuidagi ära jätta. Või kui sõjaväes peab midagi toimuma, siis seda ei saa ära jätta. Kui jätad ära, siis pärast läheb elu lihtsalt ilma sinuta edasi. Mu elus on sattunud sellised töö- ja teenistuskohad, kus ei ole võimalik kedagi alt vedada.

Mida Sa ütleksid lõpetuseks?

Jaani kirik on minu jaoks koht, kus ma tunnen ennast väga hästi. Enne, kui ma kaotasin nägemise, pidasin ma teenistusi sama korra järgi, kui Jaani kirikus peetakse. Mind alati häirib see, kui paljudes kirikutes üritatakse midagi liturgias muuta. Muudkui muuta ja muuta ja muuta. Ma ei tunne ennast siis hästi. Aga siin ma tunnen end hästi. Ma tean, kuidas käituda, mis tuleb järgmisena. Minu jaoks on traditsioonide muutmine traditsioonide kaotamine. Mulle meeldib siin olla, sellepärast et siin ei ole hakatud liturgilist tsirkust tegema, nagu on mitmel pool mujal.

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net