Nelipühadeks sai tekstiilikunstnik TIINA PUHKAN valmis uue altarikatte. Uurisime kunstnikult vaiba valmimise lugu.
Mis sai valmis?
„Töö on teostatud Tallinna Jaani koguduse tellimusel. Altarikate on osa liturgilisest kirikutekstiilide komplektist: antependiumist ja kahest kantslikattest. Teostatud on see gobeläänpõime tehnikas, kasutades linast lõime ja villasest, siidist, polüestrist ja peenlinasest koelõngu. Gobeläänpõime on iidne ja väga aeganõudev tekstiilitehnika, mille abil on valminud ka ajaloolisi kirikutekstiile. Näiteks üht 500 aasta vanust põimes teostatud antependiumit hoitakse praegu Tallinna Linnamuuseumis.“
Mida on vaibal kujutatud ja miks on vaip punane?
„Äsja valminud kate esindab punast liturgilist värvi, mis väljendab eelseisvate nelipühade liturgilist mõtet. See ongi vaiba kompositsiooni lähtepunktiks. Sellise aeganõudva ja süvenemist vajava tehnoloogilise väljendusvahendi puhul, nagu seda on gobelääni kudumine, on kõige tähtsam jõuda selleni, kuidas väljendada sõnumit, mida töö peab edasi andma. See tähendab tõsist tööd kavandiga ja kui oled end õigele lainele saanud, siis leiad selle õige kujundi või kujundite süsteemi. Hea on, et selle vaiba puhul sain algimpulsi, kust lähtuda, Jaan Tammsalult. Ta ütles, et võiks olla põlev põõsas ja tuvi. Need tähendusrikkad sümbolid ongi minu teostatud altarikattel kujutatud. Väga tähtis oli saada kududes tulle sisse ergavat positiivset jõudu ja tuvile anda puhta ja vist isegi noore Püha Vaimu olemus. Nüüd vist olen öelnud rohkem kui vaja, sest mu meelest ei saa sõnadesse panna kujutava teose sisu, kartmata panna vaatajale piire peale.“
Kui palju kulus altarikatte tegemiseks aega?
„Tavaliselt läheb olenevalt vaiba suurusest ja ka muudest oludest kudumiseks keskmiselt viis kuud, sinna lisandub veel kavandamiseks minev periood. Näitasin selle komplekti kavandeid Jaan Tammsalule septembris ja märtsi teiseks pooleks sain valmis nendest ühe, altarikatte.“
Rääkige palun pisut ka endast ja oma seostest Jaani kirikuga.
„Ma olen lõpetanud 1990. aastal ERKI, nüüdse EKA tekstiiliosakonnas tekstiilikunstnikuna. Olen vabakutseline ja töötan periooditi EKA tekstiiliosakonnas. Olen tunnitasuline tekstiiliajaloo õppejõud. Oma loomingulisteks väljendusvahenditeks olen valinudki just eespool kirjeldatud gobelääntehnika ja siidile maalimise. Aeg-ajalt korraldan endale ka tehnoloogilisi eksperimente mõne idee paremaks väljendamiseks, aga mitte kunagi ei ole ma katsetanud eksperimendi pärast, vaid ainult siis, kui töö sisu seda nõuab. Olen vist seega konservatiivne.
Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsaluga viis mind kokku kirikutekstiili asjatundja Marju Raabe, kes märkas ühel näitusel minu töid. Esimesed katted, mis Jaani kirikule valmisid, olid rohelised. Kui ma õigesti mäletan, siis Marjule jäi silma minu rohelise värvi käsitlus.“
*****
ÕPETAJA JAAN TAMMSALU MÕTISKLEB:
Puhtuse leek, sütita mind.
Kauniduse leek, sütita mind.
Tarkuse leek, sütita mind.
Sõpruse leek, sütita mind.
Õiglase jutu leek, sütita mind.
Õigesti nägemise leek, sütita mind.
Tiivustuse leek, sütita mind.
Läitmise leek, sütita mind.
Sellised on ühe vana keldi nelipühapalve sõnad. Palugem, et ka meie südametes võiks nelipühapäeval põleda puhtuse, kauniduse, tarkuse, sõpruse, õiglase jutu, õigesti nägemise, tiivustuse ja läitmise leek.
Olen õnnelik, et esimeseks nelipühapäevaks jõuab meie kirikusse ilus altaripõll, mis aitab meelde tuletada nelipüha sügavat tähendust. Altar on kiriku kõige tähtsam ja püham paik. On loomulik, et püüame sinna asetada parimat. Olles näinud punaste põllede kavandeid ja nüüd fotolt üht fragmenti altaripõllest, olen kindel, et Tiina Puhkan on ka punased põlled teinud imeilusad. Valmistume nii ka oma kiriku 150. sünnipäevaks. Kingime juubilarile ja ka endale parimat.
*****
(Fotol on näha fragment uuest altarikattest. Pildistanud Marju Raabe.)
11.05.2016