Koguduse lood

RÕÕMSAS HEATEGEVUSLIKUS VORMIS
 
„Mind ristiti nõukogude ajal, 1980. aastatel. Ristis Jaan Kiivit Tallinna Püha Vaimu kirikus. Püha Vaimu kiriku vaim ja vaimsus ning Kiiviti karisma olid need, mis tõmbasid. Hiljem olin ma koguduse juhatuses, aitasime üht-teist, kui Jaan Kiiviti abikaasa Sirje tegi seal lastetööd. Kuna Kiiviti tütred tegelesid veel suusaspordiga, siis nii me ühiselt neid asju ajasime seal. Nii et rõõmsas heategevuslikus vormis olen ma kiriku juures olnud päris pikka aega.
Pärast Jaan Kiiviti surma tulid teised ajad ja tegemised. Nüüd on lähedasem Jaani kirik, ja just Jaan Tammsalu oma isiksusega. Kiriku juurde peab minema ikka siis, kui meeldib ka see, kes seda kirikut juhib või peab.
Kuidagi võib öelda ka nii, et ma läksin nüüd seda teed Jaan Kiiviti mälestuseks jätkama, mida ma tema palvel Püha Vaimu ja toomkirikus olin teinud, aga mis vahepeal erinevatel põhjustel oli katkenud.“
 
IGAVIKULINE TARKUS JA RAHU PEAVAD KIRIKUS SÄILIMA
 
„Kirikus ega juhatuses ei ole mul nüüd mingeid ambitsioone, mina tahan, et igavikuline tarkus ja rahu kirikus säiliksid ja inimestel oleks koht, kuhu tulla oma rõõmu ja murega. Tahan, et põhiväärtused jääksid paika ja kirikule saaksid puuduvad vitraažaknad lähemal ajal ette ja välja valgustatud ning et kirik oleks hea paik, kus käia: kas siis jumalateenistustel või muusikat kuulamas või omaette mõtisklemas. Palve loomus on selline, et ei pea ju alati lugema täpselt neid palveid ja sellel ajahetkel, kui on kiriku pakutud hetk, vaid suuresti on kirikuuksed alati avatud ja igaüks võib oma vaba lauseehitusega kas või mõttes oma palveid seal pühakojas lugeda.
Selliseid vaikseid kohti on tänapäeva hektilises maailmas suhteliselt raske leida. „Interaktiivne satanism“ on meid endasse haaranud ja pakub virtuaalelu näol lummavat väljundit, inimene võib sinna minna ja sealt tulla, kui tahab. Seal võib kõiki kiruda, kõikidega kaasa minna, solvata, alandada. Me oleme demokraatiat kurjasti ja valesti mõistnud ...
Inimeste loomus ja olek on erinevad. Me oleme erinevad oma hariduselt, rahvuselt, oma perekondadega. Me oleme kuskil Põlvas, Jõgeval, Tallinnas või kus iganes üles kasvanud. Mismoodi on meie haridustee ja haritus läinud ning kui palju on meil olnud jõudu sellega tegeleda ... Pahatihti paljud kasutavad seda kurjalt ära. Aga kui sa lähed kirikusse, lülitad oma telefoni välja, siis sa oled võõrast, välja mõeldud maailmast korraga reaalses maailmas, et igavikulist tunnet seal tunda. Võib-olla keegi leiab sealt mõne hea salmi või raamatu, mis annab talle elujõudu.“
 
ARMASTAGE OMA PEREKONDA, AUSTAGE RIIKI
 
„Kas või need viimased paar aastat – kui palju inimesi on endalt selle jooksul elu võtnud või kaotanud oma eesmärgid, varanduse! Kuritahtlik ajakirjandus ülistab neid üksikuid rikkaid, ulmeinimesi, kes on teeninud mingi varanduse – et kui sul on miljon eurot, siis oled kõva mees. See on vale, see on tõeline vale, ja praegu keegi peale kiriku seda ei ütlegi: maist vara ei saa keegi meist kaasa viia. Maine vara ahvatleb, risustab sinu eksistentsiaalset olevikku. See haarab endasse, võtab kogu aja sinu lühikese elu seest. „Ei-ei, mul on tähtsad koosolekud, mul on siin ja seal vaja olla.“ Kõige lõpus tunned südames krõpsu ja mõtled, et oh, oleks võinud seda ja teist teha või et oleks veetnud rohkem aega oma kadunud ema või isaga, tähelepanu pööranud oma lastele.
Ma arvan, et just seda rolli tahaksin ma kirikus kanda – niipalju kui just mina saan seal midagi ütelda. Tänapäeval öeldakse sageli, et need on lollakad, labased laused, aga just neid ma pean tähtsaks: armastage oma perekonda, austage oma riiki ja sinimustvalget, käige seda rada, mida teie esivanemad käisid, lugege head kirjandust, olge avatud avastustele. Avastamist on maailmas meeletult palju: kas või lähed ja istud loodusesse ning kuulad selle hääli. Eestis meil on kevad, suvi, sügis, talv. Selliselt saab kujundatud ka Jaani kiriku ümbrus, kirikut ümbritsevad haljasalad – nurkadega, kus igaüks saab mõtiskleda. Just see aja tunnetus ja lihtsad väärtused, mida me oleme kaotanud, toovad paljusid inimesi tasakaalupunkti ja teevad nad õnnelikuks. Kõik teod saavad alguse õnne pinnalt. Õnnelikuks saamine ei ole kuidagi eesmärk, vaid kõige võimsam eesmärk on olla õnnelik: õnnelikuna ärgata, õnnelikuna magama minna.“
 
USKUDA TULEB SELLEKS, ET MÕISTA
 
„Kuidagi saab kirik inimesi rahustada. Sa ei pea olema ükssarvik, miljardär – et ainult see teeb sind õnnelikuks. See on sageli kurjast, mida meie igapäevane ümbrus – raadio, televisioon jms – meile pakuvad. Ma arvan, et meile pakutakse väga palju valesid väärtusi – see on minu isiklik arvamus. Aga ma jään kindlalt ja kahe jalaga maas seistes selle juurde.
Juhatuses olles saab mõtiskleda natuke selle üle, et kiriku majandamine ja areng oleksid loogiliselt jätkusuutlikud tänases ajas. Kui keegi tegi enne viimast ilmasõda ettepaneku, et Jaani kiriku võiks üldse lammutada ja sinna muud asjad teha ... Vaat juhatuses on võimalus astuda rumalustele vastu, lihtsalt hoida elus ja üleval kirikuasju ja uskuda nendesse väärtustesse – isegi siis, kui me sellest usust lõpuni aru ei saa. Praegu on ju põhiline, et inimesed ütlevad: „Ma ei saa usust aru, ma ei saa aru, mis asi see on.“ Aga uskuda tulebki selleks, et mõista ja hoida see võimalus avatud.
Ehk tulevad need targad mõtisklejad, filosoofid, kes kannavad igavikulisi väärtusi. Väga palju on maailmas ka kirjasõnasse pandud tarkust, aga see on sumbunud ja lämmatatud tänastesse ilmuvatesse elulugudesse: iga noormees või tüdruk, kes saab 20-aastaseks, kirjutab juba oma eluloo. Ühiskond toodab meil VIP-e, väga tähtsaid persoone, see on tootmismehhanism. Kui kunagi oli etendus „Kuulsuse narrid“, siis praegu kõik inimesed tahavadki olla hästi kuulsad. Kui sa ei ole kuulus ühel alal, siis oled teisel. Kiiresti saab kuulsaks nii, et õhtul lähed „Aktuaalsesse kaamerasse“, kuna oled riigikogu hoone aknad sisse visanud ...
Inimestel on vaja hetkekuulsust. Sellepärast on kõik need interaktiivsed aknad, kus nad saavad kohe näha, mitu inimest neid jälgivad – see on tegelikult hullumeelsus. Ma arvan, et see pärsib inimese aju ja võtab võimaluse olla rõõmus ja õnnelik. Aga kui meil pole rõõmsaid ja õnnelikke inimesi, siis kogu meie riik vajub tagurlikku nüridusse, hingetusse. See vaimujõuetus ahvatleb lärmakaid tegelasi ennast esiplaanil esitlema. Kuna lärm on nii suur ja aeg nii piiritletud, siis ei suuda inimesed ise oma väsimuse, kurnatuse ega piiratuse tõttu õigeid valikuid teha. Informatsioon, mis nendeni jõuab, on väga juhuslik – see on tänases riigis meil ju sündinud, ükskõik kas vaatame uudiseportaalide kümmet või 20 esimest uudist, seal kindlasti on palju labaseid uudiseid, mis vanal ajal ei oleks mitte kunagi meieni jõudnud.“
 
TULEB ANDA USKU JÄÄDA ISEENDAKS
 
„Eks me kõik tahame teada, kuidas lähiringil läheb. Me võime olla teiste riikide peale, kes meie ümber on, poliitiliselt vihased ja tigedad. Aga ma arvan küll, et suurem osa inimesi tahab teada, mis toimub Eestist tuhande kilomeetri raadiuses. Sellesse raadiusse jääb meil ka Minsk, kus praegu pekstakse, piinatakse, vägistatakse ja tapetakse inimesi. Me kehitame õlgu selle peale ... Venemaal on keerulised ja rasked ajad majanduslikult, Rootsis on omad rasked ajad pagulastega. Kui tuhande kilomeetri raadiuses vaadata, siis oleks oi kui palju mõelda või kuulda. Aga uudiseid ei ole vaja fabritseerida, vaid inimesed peaksid mingi väikese ajaga saama teada, mis toimub üldiselt, et õigesti sättida oma riigi majandust ja elu.
Kui veel mõelda, miks ma kiriku juures olen – tuleb anda inimestele usku jääda nende asjade juurde, mida nad teevad. Õnneks nüüdne kaheaastane haigusperiood on uuesti käivitanud väiketootmised. Välismaa pangad, kes kunagi suurte rahadega tulid Eestisse, ainult toetasid ja ülistasid suuri ettevõtteid. Suretati maaelu, väikesed talud, vorstitootjad, leivaküpsetajad. Täna me ülima naudinguga otsime turuplatsidelt ja laatadelt just neid pisikesi tootjaid, kes valmistavad head toodangut. Sinusoid käib üles-alla ja see hullutav ahvatlus tekitas väga paljudele inimestele ängi ja kaost. Keegi neid ei julgustanud ega rahustanud.“
 
TULEKOLLE HOITAKSE SOE
 
„Kiriku roll võikski olla inimesi julgustada ja rahustada, inspireerida ja anda neile lootust ja usku käia oma teed ja hinnata neid lihtsaid väärtusi, mida keegi saavutab.
Nagu öeldakse: „Ärge niitke muru!“ Sest looduse paljusus annab meile lõhnu ja värve, kutsub esile rahulikke olekuid. Piltlikult öeldes on see inimesele tarmukas ja rahulik tegevus, kus ta iga kord pärast uudiseid ei lähe närvi. „Ahah, keegi teenis jälle nii või tegi selle, kas ma olen loll või?! Kas sina, Ants, ei saa siis osta mulle seda asja, näe, naabri-Rein ostis selle.“ Kui see üritada ära kaotada, kas või natukenegi piiritleda, siis tekib piisavalt palju head puhast energiat ja tekib armastust inimeste vahel. Ja kui armastusele järgneb austus, siis tekib siia hoopis võimsam ja kõrgem lõke, mis soojendab ka neid inimesi, kes ise ei jaksa sinna puid juurde visata, aga kes tahaksid seal ääres ennast soojendada.
Nii nagu kunagi Eesti lauldi vabaks. Lauljaid ja laulukirjutajaid oli vähe, aga väga paljud said sellest rõõmu ja inspiratsiooni, inimesed said naerda ja nutta, said ennast välja elada ja tundsid südames seda soojust. Kirik on umbes sama. Kui seal on kas või vähemalt üks hea õpetaja, kes siiralt usub ja juhib seda, ja tulekolle hoitakse soe, nii et igaüks võib ennast sinna soojendama tulla või kas või seda lõket vaadata, siis ongi kõik hästi. Muid ambitsioone mul seal olla ei ole.“