Selle üle, kuidas on kristlastel lood üksinduse ja üksildusega, mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Ühel päeval tuli mu juurde üks veidi nukrate, aga säravate silmadega naine, tark, haritud inimene, ulatas mulle imeilusad õied ja ütles, et nii palju, kui on lilli, on ka aastaid, mis ta mehe surmast on möödas. Need lilled mu kodus kestsid väga-väga kaua. Abikaasa kuivatas need ära ja nüüd kestavad need veel kauem – meil on kombeks roose kuivatada. Kas usute või mitte, aga viis-kuus aastat hiljem need roosid ikka veel lõhnavad, kui on vihmased ilmad. Roosilõhn on nii lõpmata pikk.
Aga see naine ütles mulle: „Õpetaja, ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui ma ei oleks kirikusse jõudnud, kui ma üksi jäin.“ Ta jõudis leeri ja nüüd on ta väga sageli siin erinevatel kirikuüritustel. Tal on koht, kuhu tulla, ja ta on leidnud siit ka mõned inimesed, kellega kohvikus kohvi juua ja juttu rääkida. Ta ei ole jäänud üksi.
Vahetevahel me võime arvata, et kui inimene jääb üksi seetõttu, et elukaaslane kõrvalt sureb või läheb, siis tal ju ikka on kedagi veel: lapsed, vennad-õed. Aga mul on vahetevahel tunne, et TÕNU ÕNNEPALUL on õigus, kui ta ütleb, et „ma olen nagu seier kella numbrilaual“ – nii ta ütleb oma viimases luulekogus. Seier kella numbrilaual ... Mõni on tunniosuti, liigub aeglasemini. Mõni on minutiosuti ja liigub kiiremini. Osad on sekundiosutid ja jooksevad tohutu tempoga, pea käib lausa ringi – panevad muudkui edasi, aga ikka ühte ja sama rada pidi, kuhugi jõudmata.
Paljudel on kiire. Nad on oma elu nii ära organiseerinud, et kui keegi nende lähedastest jääb üksi, siis neil ei ole tegelikult mahti. Kui palju on neid vanainimesi, kelle juures kodus ma käin aeg-ajalt armulauda jagamas, ja kes ütlevad, et nende lähedased viskavad neile koti üle ukse ja teatavad, et neil on kiire. Sisse pole aega tulla ... Ma ei tea, miks neil pole aega sisse minna ...
Üksindus on kummaline asi ja ma väga loodan, et inimestel, kes jõuavad südamega kirikusse, on võimalik kirikust leida teisi, kes ka vajaksid kedagi – kellega kas või vahetevahel kohvikus istuda, et natuke juttu puhuda. Pigem ma loodan selle peale, et üksildased saavad kokku. Võib-olla on natuke ohtlik loota, et isa McKenzie ja Eleanor Rigby kokku saaksid, sest isa McKenzie oli katoliku preester – aga biitlite laulus kirjeldatakse väga ilusti, kuidas ta oma sokke parandab ja Eleanor Rigby oma asjadega tegeleb, nad on mõlemad üksildased, aga ei ole võimalik ka kokku saada, sest reeglid on sellised ... Ma arvan, et neid reegleid ei ole, et kirikuinimesed ei võiks omavahel suhelda, pigem on hoopis teistsugused reeglid. Jeesus ütleb: „Ma tahan, et nad oleksid üks ja et nad hooliksid teineteisest, et nad armastaksid teineteist ...“ Et MEIE seda teeksime. Tähtis on, et me ei jätaks inimesi üksildasteks ja kurbadeks, vaid paneksime tähele.
Vaimulikul on ääretult keeruline kõikide üksildaste juurde jõuda ja nendega juttu rääkida. See, et vaimulike allkirjadega kaart tuleb vanematele inimestele üle viie aasta, on üks asi, aga see ei lahenda üksilduse probleemi, annab ehk vaid väikese rõõmsa hetke, et „näe, peeti meeles ja saadeti ka mulle“.
Eks sellega on ka nii, et teatud eluetappidel nii mõnigi meist igatseb selliseid üksiolemise võimalusi, et kogu aeg keegi kõrval ei undaks ega tahaks midagi küsida ja rääkida või teataks nõudlikult, et liistud on jätkuvalt panemata ja jõulukuusk ikka veel välja viimata. Tahaks omaette olla, mitte süüa vaaritada hommikust õhtuni ja siis veel seda virisevat pilku näha ... Ma usun, et nii mõnedki inimesed, kes elavad kellegagi koos, tegelikult igatsevad rohkem üksiolekut ja rahulejätmist. Ühed mees ja naine läksid väga pika abielu järel laiali ja ma väga imestasin selle üle, sest tundus, et neil oli kõik korras olnud. Küsisin, et mis juhtus. Mees tõi võrdluse: „Kui ma töötan saekaatris ja kogu aeg üks undamine käib, siis vähemalt igal palgapäeval mulle kompenseeritakse seda, aga kui ma lähen koju, siis aastaid ainult unnatakse ja võetakse veel raha ka ära ... See ei ole aus, lapsed on juba suured ja ma ei taha enam. Ma olen valmis olema üksi ja ma saan hakkama.“
Nii et asjal on kaks poolt. Kuidas luuletaja HANDO RUNNEL ütlebki: „Kala tahab puhast vett. Inimene inimest. Mis me järeldame sest? Häda, häda igavest.“ Eks me igatseme nii üksiolemist kui ka seda, et keegi meist tegelikult ja tõeliselt hooliks. Aga kui ei hooli, siis see kõrval olev inimene võib olla tüütus ja nuhtlus ja elupäevade lühendaja oma suure nõudlikkuse, halvasti ütlemise, vingumise ja virisemisega.
Kuid mis on minu unistus ja lootus? Siin Jaani kirikus on nii palju üritusi, kus käib nii palju inimesi, et see siiski võiks olla kohtumispaik ka üksildastele. Ma loodan, et inimestel oleks ka julgust teineteise poole pöörduda. Võib-olla see, et sa leiad endale mingi tegevuse ... Hiljaaegu tsiteerisin HENNO KÄO lastejutustust „Kui ma oleksin hädavares“ – seal nii ilusasti tuleb välja, et kui hädavares jõuaks lõpuks sinna, kus tal ka hädavarese pojad sünniksid, ta peaks nende eest hoolitsema ja neile kogu aeg midagi tooma, siis ta näeks, et tegelikult on lapsed päris toredad ja siis ta kraaksataks rõõmust ja see ei olekski enam hädavarese kraaksatus.
Üksildusest ülesaamiseks ei ole tavaliselt see võimalus, et keegi tuleb ja su üksilduse sinult ära võtab, vaid see, et sa leiad enda olevat kasulik milleski ja millegi jaoks. Ma arvan, et need inimesed, kes on kirikus leidnud regulaarse tegevuse, on vähem üksildased kui need, kes kogu aeg ootavad, et keegi nende elu põnevamaks teeks.
Hiljaaegu matsin inimest, kes oli pidevalt öelnud ühte lauset: „Igavus on enda teha.“ Üksildus on ka natukene enda teha – natukene on. „Mu elu siin on raske, aga rõõmus. Ma elan siin üksi, aga ma ei ole siin üksi.“ Ikka see eesti memm kuskilt dokumentaalfilmist, kes lisab lõpuks säravate silmadega: „Mul on mu Jumal. Mu naabrinaine rääkis mulle Jumalast ja nüüd on mul ka siin Jumal.“
Kas sa oled väga üksildane, kui sul on kellegagi kõnelda ja sa usud, et Ta sind ka kuuleb ja aitab, sind armastab, vaatamata sellele, kui hädavaresena sa endale ka ei tunduks? Kirikuinimesed, kes tunnevad end väga-väga üksildastena ... Ma usun, et üks osa neist võiks endalt küsida, kas nad on ennast pakkunud kusagile tegema midagi, mis võiks kellegi elu rõõmsamaks ja vähem üksildaseks muuta.
Ükspäev ma kohtusin mehega, kelle käest ma küsisin, kuidas ta emal läheb – ema oli jäänud üksinda, ta mees oli väga pika abielu järel surnud. Ta ütles, et emal on kõik kõige paremas korras. Nad olid püüdnud teda jõuluks enda juurde kutsuda, aga ta vastas, et oli kõik koguduse üksikud naised enda juurde kutsunud ja oli neile jõululaua teinud. Nii et ajas üksildased kokku, kattis neile laua ja lasi igaühel ka sinna midagi kaasa võtta. Üksildased ei olnudki üksildased seal lauas. See on nagu muinasjutt, aga see on reaalne elu ühe suure saare peal suures pastoraadis, kus endise kirikuõpetaja endine abikaasa leiab, et ta ei pea ennast laskma kuidagi rõõmustada, vaid tegutseb ise. Nii paljud on üksi jäädes aru saanud, mida see tähendab, ja koguvad samasuguseid enda ümber kokku. Nad püüavad omavahel suhelda, nii palju kui vähegi võimalik.
Inimesed on erinevad. Kõik inimesed nii ei suuda. Aga ausalt öeldes ma ei teagi vastust, et kui inimesel Jumalat ei ole, siis kuidas üksildusega hakkama saada. Siis sa oled ju tõesti täiesti üksi, Jumalat pole, inimest pole, oledki täiesti üksi – nii ei peaks olema.
