2016. aasta 31. märtsil kell 17.17 algab Tallinna Jaani kirikus raamatuesitlus, kus õpetaja JAAN TAMMSALU räägib oma uuest raamatust „Igaviku hääl“ ja loeb sellest valikuliselt ka katkendeid. Õla panevad alla muusikud Toomas Vavilov, Robert Jürjendal, Jaan Elgula ja Bonzo. Kirjastust Pilgrim, mis raamatu välja andis, esindab toimetaja Terje Metsavas.
Uudishimu ei kannatanud esitluseni oodata ja seepärast palusime õpetaja Tammsalul juba kohe rääkida FB-lehe lugejatele raamatust üht ja teist:
Raamatu sünnilugu
„Raamat, mis on nüüd ilmunud, sai alguse kuidagi eriskummaliselt: tuldi mu juurde selle sarja esimese raamatuga, kus on Jaan Tätte tekstid ja pealkirjaks „Vaikuse hääl“. Selline kena kõhn kõvakaaneline raamat. Siis küsiti, kas äkki saaks minuga teha „Igaviku häält“. Ma olin veendunud, et ei saa, sest ma ei näinud kuskilt seda aega, et hakata raamatut kirjutama. Ja mis eriline igavikuspetsialist mina olengi ...
Aga siis tehti järgmine pakkumine, et esitatakse küsimused, vastused salvestatakse ja saadetakse siis mulle ülevaatamiseks. Mina, lollike, arvasin, et see on lihtne tee raamatut teha. Edasi tuli juba see, kui ma sain esimese väljakirjutise. Seal oli hästi palju mahakriipsutusi, parandusi jms. Siis ma sain aru, et ega mu räägitud eesti keel ikka kõige paremini kirjakeelde ei sobitu.
Mul oli siit oma kirikust ja selle Facebooki lehelt kogemus olemas, et see on hästi lihtne. Aga nüüd selgus, et tegelikult on see väga keeruline, sest sa pead hakkama asju ümber sõnastama. Iseenda vigade parandamine on kordades raskem kui kohe puhtaks kirjutamine. See võttis VÄGA palju aega. Raamat sai valmis kolmes tükis – kõike seda meeles pidada, mis on eespool, mis on tagapool, et sa ennast ei kordaks ... Ikka tuli kordusi sisse. Aga lõpuks sai suurem osa neist õnneks välja ja loodetavasti neid nüüd enam väga palju sinna järele ei jäänud.“
Igal juhul on raamat nüüd valmis
„Küsimused, mis mulle esitati, olid nii seinast seina, et raamatu pealkiri läks minu jaoks vahepeal täiesti kahtluse alla. Ma oleksin selle hea meelega „Elu hääleks“ nimetanud, aga eks neid, kes elu häälest hea meelega kirjutaksid, on palju teisigi. Tõsi on seegi, et eks selles minu raamatus on igavikulisustki omajagu sees.
Kui te vaatate küsimusi, siis need ei püsi igavikuteemas, vaid lähevad üle terve eluringi ja sealt edasi veel juhtimisest ingliteni ... Nii see siis tuli. Raamat taheti teha sama õhuke nagu Jaan Tätte oma, aga ju mul tuli juttu nii palju, et nüüd on see poole paksem. Ma palusin ka seda, et raamat erineks eelmisest selle poolest, et kiri saaks suurem. Ma arvan, et lugejate hulgas on palju selliseid, kes väikest kirja lihtsalt ei näe. Täna just matsin inimest, kelle öökapil olid olnud minu raamatud igaõhtune lektüür ... Neid inimesi, kellel ei ole head silmanägemist, on hästi palju. Ja miks peaks keegi raamatut luubiga lugema?! Ma palusin suuremat šrifti ja seda ka võimaldati. Igal juhul on see raamat nüüd minu poolt valmis.
Küllap seal on igale midagi. Need, kes käivad tihti kirikus või on omal ajal kuulanud mu raadiosaateid, tunnevad kindlasti seal igal leheküljel mõne näite või ütlemise ära, aga vähemalt on see 100% minu raamat. See ei tähenda, et ma teisi ei tsiteeriks. Aga siis ma ütlen seda: kui on Uku Masing või Toomas Paul või keegi teine. Ma ei ole kartnud ka ennast korrata. Arvan, et seda raamatut loevad paljud sellisedki, kes ei ole „Vaimulikke mõtisklusi“ – 1., 2. ja 3. osa – mitte kunagi kättegi võtnud. Nii et saab näha.“
Elu mõtte äratundmine
„Ma jõudsin lõpuks selleni – siis kui raamat oli juba valmis –, et ma defineerisin enda jaoks elu mõtte. ELU MÕTE ON JÕUDA VÕIMALIKULT IGAS HETKES IGAVIKUNI. Osad Johannese evangeeliumit tundvad inimesed on öelnud, et seal on selgelt kirjas, et sellel, kelle jaoks igavik ei alga siit, selle jaoks ei alga see ka sealpool. Arvata, et see elu siin on põrgu ja vaevade org, kus ei ole mitte midagi jumalikku ega igavikulist, on puhas jama. Ka siinsetes hämmastavates ja imelistes hetkedes võid sa kohata igavikku – näiteks armastuses on seda hästi palju.
Ma jõuan selles raamatus tihtipeale selleni, et need igaviku hetked on siinsamas olemas. Sellised, kus hingamine jääb lausa seisma, kus ei raatsigi hingata, lihtsalt vaatad, suu lahti, ja imestad, kuidas sulle küll keegi NII palju armastust, headust, ilu kingib ... Seda võib kogeda inimeste headuses ja armastuses ning ka keset loodust seistes igal hetkel. Või nagu Uku Masing on öelnud, et tema valgustushetk tuli siis, kui ta vaatas, kuidas lumi hakkas kasetüvel sulama ja seal vaikselt vajuma. Siis ta taipas: IGA HETK on eriline, igavik on kõikjal meie ümber, kui me vaid oskame seda näha. Kui me ei mata ennast kõige jama alla nii, et me ei märkagi enam midagi muud kui ainult mateeriat. Oleks meil ainult kõike rohkem-rohkem-rohkem ja mitte millestki ei ole siis enam mälestustki mitte ...
Eks ma nende asjade üle püüangi selles raamatus mõtiskleda. Põhiküsimus on selles, kuidas juba siinses elus jõuda igavikuni.“
Esitlus
„Esitluses olen ma käitunud selliselt, et võtsin „esimesed ettejuhtuvad poisslaste nimed“: võtsin telefoni ja helistasin. Iga inimene, kellele ma helistasin, ütles kolme minuti jooksul, et ta tuleb kindlasti. Tulevad Toomas Vavilov ja Jaan Elgula, Robert Jürjendal ja Bonzo. Kutsusin spetsiaalselt seinast seina muusikud, et oleks igaühele midagi ja et ka need, kes ei tule raamatut ostma, saaksid siit ühe ilusa elamuse.
Ma annan muusikutele täitsa vabad käed, välja arvatud see, kui ma ühelt muusikult palusin, et ta laulaks ka üht kindlat lugu ja teise valiks siis oma äranägemise järgi.
Alguskellaaeg 17.17 ei ole trükiviga. See on meeldetuletus nendele, kes kirikus ei käi, et kirikus algavad asjad tõepoolest väga täpselt. 17.17 on päris algus, aga kella viiest peaks hakkama Robert Jürjendal vaikselt oma kitarre mängima. Nii et kes tuleb viiest, kuuleb juba muusikat, ja sealt edasi 17.17 algab muu osa.
17 on tore number. Kui paned ühe ja seitsme kokku, saad kaheksa. Kui lükkad kaheksa küljeli, on lõputuse märk. Kui on kaks seitsetteist, siis on kaks lõputuse märki – topeltlõpmatus on ühes kellaajas. Igal asjal on oma väike põhjus, mängime mõtetega ja mängime numbritega.
Kunagi ma olin kange numeroloogiaga tegeleja, aga tänasel päeval enam ammu ei pane sellele mingit rõhku. Kuid mõttemängud, mind games, on vahel päris toredad.
Plakatil ja kutsetel, mis on juba hakanud siia ja sinna ilmuma, on kirjas, et tegemist on sellise esitlusega, kus ma loen valikuliselt oma tekste, mis ma olen sinna raamatusse kirjutanud. Valin neid arvatavasti vastavalt muusika meeleolule – kui suudan nii kiiresti reageerida. Muusikaga vaheldumisi on tekstide lugemine. Küllap ütlen mõne sõna ka raamatu sünniloost ja kirjastajagi tahab mõned sõnad ütelda. Esitlusel on võimalik raamatut kõige odavama hinnaga omale soetada: kirjastus on lubanud sellele siin kümme eurot hinnaks panna. Raamatupoodides on hind palju kallim ja veidi kallimaks läheb see hiljem ka kirikus. Samas ei pea keegi esitlusele tulles raamatut ostma. Võib lihtsalt tulla ilusat muusikat kuulama ja kaasa mõtlema. Proovime teha „kaks ühes“: et kuulajad saaksid kontserdielamuse ja mõtiskluselamuse. Tere tulemast! Kirikus on palju ruumi. “
