Koguduse lood

Pühakiri ütleb, et armastus ajavat kartuse välja (1Jh 4:18). Nii see peakski olema. Aga seesama pühakiri ütleb, et me ei peaks olema rumalad ja liigjulged. Mida me siis peaksime tegema praegusel ajal?

Ühes ilusas ja samas sünges laulus metsavendadest öeldakse, et koidikul selgitame, kes meist on õige eestlane. Mul on tunne, et praegu on aeg, kus selgub, kes meist on kristlane – kes on seda teoreetiliselt, kes praktiliselt. See, kuidas Jumal seda hindab ... eks me seda kunagi kuuleme. Aga praegu on küll see aeg, kus ei tuleks mitte istuda ja enda pärast hirmul olla, vaid võtta telefon ja küsida kaugemal elavalt emalt ja isalt, kuidas neil läheb, kuidas nad hakkama saavad.

On aeg mitte keskenduda enda hirmudele, vaid suunata ennast armastuses väljapoole ja sellega ehk tõestada ka maailmale, et ristiusust, mida meie usume, on ikka midagi tolku ka – et me ei ole täpselt samasugused hullud ja hirmunud paniköörid kui kogu ülejäänud maailm, vaid me oleme need, kes ei mõtle vaid enda peale, vaid mõtlevad ka teiste peale.

Lakkamatud palved teiste pärast, pühakirja lugemine ja helistamine oma lähedastele, et küsida neilt, kuidas nad hakkama saavad. Nende lohutamine, julgustamine ja kinnitamine. Selleks on Jumal selle aja meile praegu andnud. Ja äkki vajavad meie lähedased ka praktilist abi? Kui igaüks aitab vähemalt üht inimest, siis on kõik ju lõpuks aidatud.

Olge hoitud!