AHNUS
„See kõlab võib-olla ootamatult, aga kuigi ma olen vaimulik, alustan ka mina seda juttu sõnadega „mehed saunas rääkisid“. Pärast trenni istusime saunas ja arutasime, kust see tuleb, et ahnus hakkab üle pea kasvama. Jõudsime selleni, et kui mõni minister lahkub, siis peab ta tingimata lahkuma ikka nii, et hüvitis oleks võimalikult suur ja et need, kes on hästi kaasa töötanud, saaksid veel võimalikult palju preemiat. Mida alamad siis tegema peaksid? Nemad peaksid ka omale võimalikult palju nõudma. Ikka on vähe ja veel on vähe ja veel rohkem võiks olla.
Ma tõin välja vaid ühe näite, aga küllap liigub sarnaseid jutte saunas ja ka mujal teisigi. Ahnuses enese peale mõtlemine paisub liiga suureks.
ANDMINE, MITTE SAAMINE
Hiljuti rääkis peapiiskop, et valmimas on seadus, et kui me saame oma kirikuannetustest tulumaksu tagasi, siis on tuludeklaratsioonis edaspidi olemas selline koht, mis võimaldab tagasi saadud raha uuesti annetada. Kui ma olen Jaani kogudusele annetanud sada eurot ja saan sealt 20 tagasi, siis ma saan ühe nupuvajutusega selle 20 eurot uuesti Jaani kirikule annetada. Riik on välja töötanud sellise süsteemi, et tagasi saadavat raha on võimalik väga kergelt edasi anda.
Advendiajal võiks mõelda andmise, mitte niivõrd saamise peale. Ma usun, et enamik inimesi arvab samamoodi. Keegi ju ei mõtle: „Huvitav, kui suuri kingitusi mulle tehakse?“ Praegu mõeldakse põhiliselt ikka seda, milliseid kingitusi me ise saame teha.
ASJADE VÄHENDAMINE
See aeg, kus me mõtleme natuke rohkem teiste peale, võiks kesta aasta otsa. Palju on neid inimesi, kellel on palju vähem kui meil. Me ei pea rippuma mõtte küljes, et palk või pension võiks suurem olla. Ikka tuleb meelde üks vana naine, kes ütles oma õelapsele, kelle ta oli üles kasvatanud: „Sättige siis asjad nii, et te saaksite hakkama.“ Ma arvan, et küllap need, kellele see ütlus on mõeldud, saavad aru, kui nad natuke järele mõtlevad. Me ei suuda oma riidekappide hulka ajada nii suureks, et kõik need riided ära mahuksid, mida me enda meelest veel vajame. Paljud muud asjad on samasugused.
Võiks mõelda, kuidas asju vähendada oma elus. Mu hea sõber Mårten Andersson on juba aastaid teadnud, et järgmise aasta kevadel ta lõpetab Ahvenamaal töö – ta on seal Eckerö pastoraadis töötanud 1982. aastast peale. Mitu korda on siis, kui me koos temaga oleme kuskil midagi ilusat näinud – kaunist vaasi, keraamikat –, olnud nii, et ta imetleb seda asja, aga paneb selle siis tagasi ja ütleb: „Ma kogu aeg mõtlen, et ühel hetkel pean mina oma Turu kolmetoalisesse korterisse minema senisest suurest pastoraadist ja mul ei ole kohta, kuhu neid asju panna.“ Järgmisse eluasemesse – kirstu – ühtki vaagnat samuti kaasa ei võta. Võiks vaikselt minna vähendamise režiimile. Kui me oleme juba üle 50 või 60 aasta vanad, siis ei ole enam mõtet tervet maailma omale kokku kuhjata.
Advendiajal võiksime mõelda, kuidas seda aega, kus me mõtleme eelkõige teistele, mitte iseendale, kestma jätta. See ei ole ju nii, et „Minu Isa, kes Sa oled taevas, anna mulle seda ja teist,“ vaid „Meie Isa, kes Sa oled taevas.“
ALANDLIKKUS JA ÜLBUS
Alandlikkus ja ülbus ... Kahel pool kaugetes äärtes olevad iseloomujooned. Kus oleme meie nende vahel? Kui palju on meis alandlikkust, kui palju on ülbust ja alatust? Kes oskaks seda hinnata?
Taas tuleb meelde, kuidas Fred Jüssi on rääkinud sellest, kuidas ta oma noorpõlves käis psühhoneuroloogiahaiglas ühe tõendi järel. Kabinetti sisse astudes oli ta teatanud, et ta ei ole hull, aga tal on vaja tõendit, et ta hull ei ole – kirjutatagu see nüüd välja. Arst oli ajanud pea natuke viltu ja öelnud: „Seda ise ei tea.“
Ma arvan, et me ei tea ise ka seda, kas me oleme alandlikkuse ja alatuse skaalal keskel või ühele või teisele poole kaldu. Oleneb ka situatsioonist – mõnes nii, teises naa. Me kõik suudame alandlikud olla nende läheduses, kellest on oodata igavest jama, kui me alandlikud ei oleks. Aga me ei ole üldse alandlikud tema suhtes, kellele me võime julgelt käratada ja teda paika panna, tõde näkku visata, sirge seljaga lahkuda ja olla väga uhked selle üle, mida me ütlesime ja kuidas me ta paika panime – mõtlemata sellele, kuidas see inimene selle paikapandusega pärast hakkama saab ... Me võime vist vaid aimata, kus me seal skaalal asetseme.
ALATUSE PÕHJUSED
Millest alatus ja ülbus meisse tuleb? Võib-olla kõige lihtsam vastus on see, et on mingid alaväärsuskompleksid, allasurutus ja „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja“. Seda võib nii mõelda, aga ma tihtipeale näen või aiman seda, et need eriti ülbed ja alatud inimesed ei olegi oma lapsepõlves olnud eriti allasurutud. Vahel on hoopis nii, et neil oli väga üles tõstetud lapsepõlv ja vanemad andsid aina õigust – kõik teised olid süüdi. Võib-olla on ülbuse põhjuseks just selline kujunemisprotsess, kus sulle antakse pidevalt õigust ja sa õpidki vaatama seda maailma ja teisi inimesi selle pilguga, et „mul on õigus, nemad eksivad ja tõde tuleb neile näkku paisata“. Kui endast ei piisa, siis kargab ema kohale või isa jookseb kooli ja näitab, kuidas Luukas õlut teeb. Hiljaaegu kuulsin lapsevanemast, kes oli koos pendlimehega kooli sisse karanud ja teatanud, et klassis tuleb kõik pingid ümber tõsta. Mitte et tema laps oleks laisk ja lohakas ega õpi midagi, vaid klassiruumis on energiaväljad valesti, see paik tuleb üle pendeldada ja pingid teistpidi tõsta. Vaene klassijuhataja vaatas ja vaatas seda tegevust ning kui juba pinkide tõstmiseks läks, siis ütles: „Stopp! Nüüd lahkuge siit klassist! See ei ole teie teha, vaid on selgelt üle piiride minek.“
Kui lapsele antakse sel viisil õigust, et on veesooned, energiaväljad, lollid õpetajad, rumal valitsus ja mida kõike veel, siis pole ime, kui inimene kasvabki ülbeks ja alatuks. Ta ise seda ei tea, et ta on ülbe ja alatu. Ta arvab, et tal on õigus ja ta peabki maailmas raputama neid, kellel ei ole õigus.
Vahel tasuks vaikselt mõtelda selle üle, mida teine inimene võiks tunda ja läbi elada, kui sa talle selliseid asju teed. Mul on tunne, et teiste saabastesse ei osata või ei taheta ennast asetada.
SÕPRUSE OLEMUS
Kui meil on sõpru, me oleme kellegagi sõbrad, siis üks asi, mida me kindlasti peaksime tegema, on see, et me ei patsuta talle igas olukorras õla peale – eriti siis, kui ta jälle tuleb meie juurde praalima, mida ta on kellelegi öelnud või kuidas ta on kedagi paika pannud, vaid me võiksime talle vaikselt öelda, et äkki ta läheb sellega vaikselt juba liiale. „Äkki sa lammutad sedasi kõik oma ümbert ära? Äkki sa oled varsti täiesti üksi?“
Sõber ei ole see, kes kaagutab kaasa ja annab alati õiguse, vaid sõber on see, kes peatab selle, kes nii-öelda laksu all rooli istub – sest elu on väga paljudel pidev rooliistumine ja kihutama hakkamine. Purjus sõpra me rooli ei lase. Aga kui me näeme, et sõber on end jälle üles keeranud, suhteid lõhkumas, kellelegi halvasti ütlemas, siis miks me valame õli tulle ega ütle inimesele midagi? Kas me tõesti ei julge ja arvame, et ta paneks ka meid siis paika? Kas meil on vaja sellist sõpra, kes kõiki kogu aeg paika paneb? Las ta ollagi siis üksinda. Pigem püüdke peatada alatust ja ülbust.
SEKKUMINE
Minu eetikaõpetaja esimesed kaks lauset olid: „Ära sekku. Ära mingil juhul sekku!“ Siis tuli vaikus ja ta jätkas: „Aga ära pärast ka virise, et ka sinul on selles maailmas, mille nemad on ära rikkunud, väga vilets elada.“ Me peame sekkuma. Me peame peatama ülbust ja alatust ning ristiinimestena mitte suurendama neid, kui takka kiidame. Siin on advendiajal meil kõigil mõtelda. Meie kõigi läheduses on inimesi, kes praalivad oma vägitegudega, halvasti ütlemistega, halbade kommentaaridega. Ärge valage õli tulle. Palun, hoidke õli hoopis teiseks ajaks ja asjaks.
Keegi ütles mulle kord, et on ka teine võimalus – mitte sekkuda, mitte tagasi tõmmata inimesi, kes on põrutamas kuristiku poole ja teisigi sinna lükkamas, vaid me peaksime selle asemel hoopis head tegema, suurendama head selles maailmas. Jah, see õigeusu staaretsite mõtteviis on ka õige ja sellega tuleb ka tegeleda. Ma ei ütlegi, et me peaksime tohutu suure energia teiste tagasitõmbamisele kulutama, aga ei ole õigus, kui sa näed halba ega sekku. Ma ei ütle, et me peaksime minema peaminister Jüri Ratast raputama või minema parlamenti paremaks tegema – need asjad jäägu nende teha, kes sinna ligi pääsevad. Küll aga on see vajalik meie lähipiiris olevate inimeste suhtes. Kui meie neile seda ei ütle, siis kes seda neile peaks ütlema? Ma rõhun sellele, et me ei patsutaks õlale ega kiidaks takka: „Pane aga edasi!“ Me peaksime siis välja ütlema, et see edasipõrutamine viib kuristikku. Siin ei ole vaja võidelda selle vastu, vaid on vaja ütelda: „Minu meelest sa oled praegu valele teele liikumas.“
Fred Jüssi ütleb ikka, et mõtlemiseks on vaja kahte inimest. Kui üks mõtleb, siis ta võib kogu aeg mõelda ühtepidi. Aga sinna kõrvale on vaja ka teist mõtet, arvamust. See võib vahetevahel väga palju head teha. Mind on inimesed vahel peatanud. Mu kõrval on inimene, kes aeg-ajalt paneb mulle käe õlale ja ütleb: „Ära siit edasi mine. Sa oled sellega liiga palju tegelenud – äkki tõmbame nüüd tagasi ...“ Loomulikult võib selline asi esimesel hetkel isegi marru ajada, aga ta on mind päästnud väga paljudest olukordadest, kus ma oleksin võinud liiale minna.
Nii et siin on kaks poolt. Mitte pidev võitlus halva vastu, vaid õlale patsutamise ärajätmine. Ei ole vaja kakelda, aga on vaja emalikult, isalikult, õelikult või vennalikult ütelda: „Tõmbame natuke tagasi – äkki ei ole mõistlik ...““
*
(Foto: Sven Tupits)
