Kliimamuutustest ja inimmõjust sellele on viimasel ajal palju räägitud. Õpetaja JAAN TAMMSALU heidab teemale vaimuliku valgusvihu, manitsedes kristlasi tasakaalule ja mõistlikkusele:
„Istun siin kirikus laua taga, mis on kaetud vakstuga. Joome siin kirikus leerilastega aeg-ajalt teed papptopsidest, mis on seest kaetud kilega, räägime siin kirikus aeg-ajalt sellest, et kliimat peab hoidma ja tuleb säästlikult elada. Aga kui me vaatame tähelepanelikult enda ümber, siis küllap me taipame, et me räägime üht ja tihtipeale teeme teist.
Mul on hea meel, et nendest asjadest on rohkem rääkima hakatud, sest minagi olen mitteteadlikult mingisuguseid läbimõtlemata asju teinud. Kui ma saan aru, millega on tegemist ja kuidas see võib halba teha sellele, mis mind ümbritseb – Jumala loodud maailmale –, siis oskan ma olla ettevaatlikum ja teha oma valikuid.
See, mida ma näen head praeguses kliimamuutustest ja inimmõjust rääkimises, on just teadlikkuse kasv. Aga mis mind ärritab, on kindlasti see, kui mingit asja tehakse väga jõuliselt. Mulle meeldib ikka see ARVO PÄRDI lause, et „Mina ei taha maailma muuta, maailma muutmine on vägivald“. Ma ei taha kasutada vägivalda. Ka sõnad ja nõudlikkus võivad olla vägivaldsed – püüame neidki asju teha nii rahulikult kui võimalik ning uskuda ja loota, et mõned saavad aru, saavad teadlikuks ja neid „mõnesid“ on järjest rohkem. Rutata võõra inimese juurde ja noomida teda selle eest, et ta koni maha viskas, kuigi me teame nüüd, et see koni liigub kanalisatsiooni kaudu merre ja meres see tekitab üht ja teist ... No jäägem ikka viisakaks ja püüdkem mitte väga vägivaldsed olla ka teiste inimeste muutmisel või veel hullem – halvustamisel. Tasapisi, tasapisi ...
Mõnedes asjades on mindud juba üle igasuguste piiride. Ma ikka mõtlen selle peale, kuidas ANU RAUD sai ametnikelt väga tõsise kirja, milles väideti, et ta saab lambatoetust, aga väidetavalt olevat ta mitu lammast lihaks teinud – kuid kus on kondid ja nahad ja sooled ja muu mittesöödav ning miks ta ei ole lambast järele jäänud osi viinud kuhugi kaugele Lõuna-Eestisse vastavasse kohta, millel on sertifikaat nendega edasitoimetamiseks ... kus need on?! Mulle väga meeldis, kuidas Anu Raud kirjutas seepeale põhjalikult sellest, mida kõike on võimalik teha lambakontidest, -nahast, sooltest jms. Et kui sa teed ühe lamba seitsmekümnest lihaks, siis sa ei pea ülejääke hakkama viima kuskile kolmesaja kilomeetri kaugusele utiliseerimisse, vaid saad kõik need omaenda majapidamises ära kasutada. Teatud asjades minnakse üle piiri ja aetakse asjad üle võlli. Või kui kuskil lehelisas on Targu Talita ja seal räägitakse sellest, et kui sa avastad hiire, siis ei tohi teda mitte hävitama hakata, sest ta võib olla emane ja tal võivad olla pojad. Võta ta pihku, keera selili, vaata, kas ta on emane, ja vii ta siis kuskile eemale ... ja tal võivad pojad olla, vii need ka ema juurde ... Nojah, võta jah hiir pihku! Rumala linnainimese loll jutt – ta närib su käed auklikuks! Inimene on läbi aegade püüdnud elada nii, et närilised jm soovimatud „koduloomad“ kodus peremehetsema ei hakkaks. Võib-olla varsti hakkame koisid ka hoidma ja ületame igasuguse mõistlikkuse piiri! Kuigi vahetevahel on küll tunne, et mõnes kapis peaksidki koid puhta töö tegema, muidu inimene ei raatsi mitte midagi ära anda ega visata. Nii nagu kunagi üks irvhammas on öelnud: „Me viskaksime mõned asjad hea meelega ära, aga me kardame, et äkki keegi korjab need üles.“ Äkki peaksidki närilised ja koid meil vahetevahel kuskil puhta töö tegema, siis meil ei ole ka süümepiinu, et miks me korralikke asju minema viskame.
Aga naljad naljadeks. Iga asja tuleb teha mõistlikult. Loomulikult tuleb sorteerida prügi, ei ole mõtet kõike läbisegi loopida. Kui on erinevad konteinerid, siis loomulikult tuleb neid õigesti täita. On riike, kus selles ollakse meist väga palju ees, ja on riike, kus sellele kõigele vilistatakse – vilistatakse mitmekümnetesse miljonitesse ulatuvates rahvahulkades. Aga see ei peaks meid käega lööma panema, püüdkem ikka oma väikest maailma siin säästa nii palju kui võimalik, et järeltulevatel oleks õhku, mida hingata, ja vett, mida juua, ja metsa ja kõike muud, mis on meile nii kenasti antud. Aga tarkust selles kõiges, mitte rahmimist ja kaklemist!
Kuid kirikuõpetaja peab iga oma juttu põhjendama mõne kirjakohaga ja neid kohti võib igaüks ka ise leida üsna palju, kus Piiblis nendest asjadest kas otse või vihjamisi räägitakse. Milleks meid on siia maailma loodud? Kui Jumal inimese lõi, siis pani Ta tema Eedeni aeda harima ja loodu üle valitsema. See valitsemine ei tähenda seda, et sa hävitad, vaid just nimelt seda, et sa oled hea aednik ja annad oma lastele edasi seda, mida Jumal on sulle andnud, ja nemad omakorda annavad seda edasi oma järeltulevatele põlvedele. Piisab tähelepanelikuks aednikuks olekust selles maailmas, Jumala loodud aias. Ka sellest, et me peaksime üksteist armastama – kuidas sa armastad teist inimest, kui sa jätad temale maailma, milles sa isegi ei tahaks elada?
Nii et ärgem ahnitsegem, ärgem rapsigem, ärgem püüdkem saada võimalikult palju ja loopida seda maailma oma prügi täis.“
