Juuni keskpaiku lõppes Jaani kiriku akende vitraažikavandite konkurss ja selle võitis kunstnik DOLORES HOFFMANN oma kavanditega. Esialgu algavad tööd kahe aknaga ja lõpuks on plaanis 12 akent vitraažidega täita. Kõiki kavandeid saab vaadata alates 17. juulist kuni juuli lõpuni ka Jaani kiriku galeriis.
Keerulisest valimistööst räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Kavandite konkursi viieliikmeline žürii, mille koosseisu kuulusid EVE KOHA, MARJU RAABE, KATRIN OIDJÄRV, ERKKI JUHANDI ja JAAN TAMMSALU, pidi valima üheksa töö vahel – kõik konkursil osalejad olid professionaalsed kunstnikud, tegijad kõige paremas mõttes, ja kõik nad on ka varem vitraaže teinud. Päris tuntud nimed kõlasid läbi, kui me ümbrikud kõige viimasena avasime.
TINGIMUSED
Vitraažikonkursi tingimused olid üsna täpsed. Esiteks oli esimese kahe akna puhul tingimuseks kaks konkreetset lugu: Jeesus Samaaria kaevul ja teisele poole mineval aknal Jeesuse esimene imetegu Kaana pulmas. On otsustatud, et kõikidel Jaani (loe: Johannese) kiriku ülejäänud vitraažakendel kujutatakse neid tuntud lugusid Johannese evangeeliumist, millest teised evangelistid ei kirjuta.
Teine tingimus oli, et vitraažid peavad arvestama olemasolevate EEVA JÄNESE vitraažidega. Me panime kunstnikele väga südamele, et nad arvestaksid olemasolevaga.
Kolmas väga oluline tingimus oli see, et vitraažid oleksid maksimaalselt valgust läbi laskvad ega muudaks kirikut pimedaks. Osade vitraažide häda on selles, et need on ilusad küll, aga kirikus tuleb ka keset päeva kogu aeg tuled põlema panna, sest mitte midagi ei näe teha.
Me andsime kunstnikele akende joonised ja nad pidid oma kavandid joonistama nende sisse. See on halb olukord meile, et me ei saa lasta teha vitraažakent ilma jaotusteta, nagu on paljudes teistes kirikutes, vaid meil on täpselt need vanad puitaknad: need restaureeritakse ja seal on väga palju ruute ja riste, need ei ole kaasaegsed, vaid on 150 aastat vanad ja üsna halvas seisus olevad ja palju restaureerimist vajavad puitaknad. Vitraaži oleks palju lihtsam teha suurde aknasse, aga siin tuleb need teha väikestesse aknaruutudesse ja see kõik peab olema tervik.
ŽÜRII TÖÖ
Žürii töö käis kahes järgus. Kõigepealt vaatasime läbi ja leidsime kolmele tööle kõige rohkem plusspunkte – viis žüriiliiget hindasid igaüks omaette töid, siis toimus arutelu ja tööde hindamine. Pärast seda jäi vahele enam kui nädal. Siis tuldi uuesti kokku ja oldi väga-väga suures segaduses, ääretult keeruline oli valida.
Laias laastus jagunesid tööd kahte lehte: ühed on klassikalise pildikeelega ja teised tänapäevase pildikeelega. Üks osa on klassikalist vitraaži, kus on tinaga jaotatud väikesed osad suure, üle kuueruutmeetrise raami sees, osad sellised, kus on suured värvilised klaasipinnad omavahel kokku sulatatud. Kui me uuesti kokku tulime, siis me olime väga tõsiselt läbi lugenud ka selle, mida me olime oodanud kunstnikelt – kõigil kunstnikel oli ju teada, mida nendelt oodatakse. Tingimuseks oli Johannese evangeeliumist kahe loo kujutamine – ühel põhjapoolsel ja ühel lõunapoolsel aknal. Äkki me avastasime, et kaks kunstnikku olid väga selgelt meile oma tööga öelnud, et „te küll tahtsite seda, aga ma tegin teile teistsugused tööd ja need on ka kenad“. Üks neist kahest kunstnikust oli esialgu jäänud ka kolme väljavalitu sekka ... Noh, olid küll kenad tööd ... Aga siis me leidsime, et kui keegi matemaatikaeksamil esitab muusikalise ettekande, siis kolmandalt noodilt eksami vastuvõtja ta siiski katkestab ja ütleb, et eksaminand on sattunud valesse ruumi. Nii me siis tõstsime ühe ilusa inglitiivaga töö kõrvale. See oli küll väga ilus ja hästi kujundatud, nii et ma väga loodan, et mõni kirik leiab selle kunstniku üles ja see teostub kuskil.
Siis me läksime uuele ringile, aga enne seda me olime istunud kõik vitraažisümpoosionil. Tulimegi sealt otse Jaani kirikusse, võtsime kõik tööd uuesti ette, välistasime sisuliselt kaks, kuna kunstnikud olid teinud sellele konkursile mittevastavad tööd. Meil oli nüüd seitse tööd ja esialgu valitud kahe hulka tuli nüüd veel üks töö tõsta. See oli ääretult keeruline. Lõpuks hääletuste tulemusel jäid sõelale kaks tänapäevase pildikeelega tööd ja üks klassikalise pildikeelega töö. Lõpptulemus jäi nii, et klassika võitis. Kui me olime oma hinnangud andnud ja selle otsuse teinud, avasime me ümbrikud. Selgus, et esimeseks olime tunnistanud DOLORES HOFFMANNI kujundatud vitraažide kavandid. Kunstnikuga sai kohe ühendust võetud.
PREEMIAD
Esimene preemia on nullpreemia, st mingit raha nende tööde kujundamise eest ei saa, küll aga saab kunstnik tasu selle eest, et ta hakkab neid vitraaže tegema. Teine ja kolmas koht saavad rahalised preemiad ja ülejäänud saavad tänusõnad selle eest, et nad on oma tööd esitanud – nii see sellistel konkurssidel on. Aga ma olen täiesti veendunud, et siit on võimalik nii mõneski teises kirikus, kus samuti vitraažide peale mõeldakse, leida enda jaoks häid töid, kujundeid, mõtteid. Ükski vitraažikunstnik tänapäeval nälga vast ei jää, sest järjest enam inimesi soovib vitraaže ka oma kodudesse, kaubanduskeskustest jms-st rääkimata. Ka on riiklikel uusehitistel nüüd uus nõue – tellida sinna ühe protsendi ulatuses hoone maksumusest kunsti ja osadesse kohtadesse tellitakse ka vitraaže.
KIRJAKOHTADE MAAILM
Mina olen väga õnnelik, sest see töö, mis välja valiti, oli algusest peale minu silmis kõige sobivam, kõige enam valgust läbi laskev ja arvestas kõige enam ka sellega, et see lugu peab olema seal kajastatud. Lisaks on seal igal aknal ka kirjakoht, mis kõnetab tänapäeva maailmas, kus inimesed enam ei tea Piibli lugusid. Minu meelest ei ole mõtet kirikus teha midagi, millele tuleks vihik kaasa anda, kust sa siis loed, mida kunstnik on punase, sinise või rohelise värviga mõelnud, vaid paraku on harimatus nii suur, et meie peame akendesse panema mõned selged kirjakohad ja siis need äkki jäävad ka meelde. Nii et midagi ei ole teha, kirik on selline kirjakohtade maailm, millesse sa saabud. Meie kiriku altarilgi on palju kirjakohti. Seega jätkab vitraažikunstnik seda, millega siin kirikus on juba harjutud. ...
Esimesed kaks akent lähevad peagi tegemisse. Dolores Hoffmann teeb nüüd kõigi akende kavandid võimalikult peagi valmis – see, millal need töösse lähevad, on üks asi, aga oleks hea, kui meil oleks täielik komplekt kavandeid kohe olemas.
AKENDE REMONT
Jaani kiriku akende remont algab ja praegu on räägitud ehitajaga nii, et peagi paigaldatakse kahe akna ette tellingud ja juuli esimesel nädalal – laulupeo nädalal – võetakse meil aknad maha. Kui keegi näeb, et seal, kus tavaliselt istub sadakond tuvi, hakkavad kerkima tellingud, siis ei ole need mitte tuvide peletamiseks, vaid seekord võetakse ette kaks akent – kapitaalselt, tehakse ka piida- ja siseraamide tööd. Siseraamidelt võetakse šabloonid ja vitraažitöökoda võtab need enda juurde ja hakkab nende järgi vitraaže tegema.
Tundub, et oktoobri alguseks saavad esimesed vitraažid paika. Mõned tuhanded eurod on selleks tööks juba annetatud. Selle väga kuluka töö rahastamiseks kasutame ka ühe muusiku poolt kirikule tehtud pärandust. Hiljuti annetasid SEB Sügisjooksu korraldajad meile vitraažide heaks 2019 eurot. Mitmed inimesed ja firmad on andnud mõista, et nemadki tahaksid seda iluloomist toetada. Ühe akna piitade ja kahe raami restaureerimine ja pakettakna raamide vahele paigaldamine ja välisraamile löögikindla klaasi paigaldamine maksab 13 400 eurot. Ühe vitraažakna valmistamine maksab veidi vähem. Saab näha, kas on ka keegi, kes on valmis annetama kogu akna restaureerimise ja vitraaži. See tähendaks u 25 000-eurost annetust. Loomulikult oleme tänulikud iga annetuse eest ja peagi saavad annetajad teha oma valiku, millist akent ja kui suures osas nad soovivad omalt poolt toetada. Seda siis, kui kunstnik on kavandid valmis teinud ja me näeme, millised aknad on tulemas.
