Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Vaikust on vaja. Vaja on võtta aega. Aega, et mõtelda nende peale, kes on olnud olulised, puudutanud, jäänud südamesse ja hinge. Tuleb nad sealt südamest üles otsida ja on mõistlik nende peale mõtelda.
Hingedeaeg – see pole ju vaid üks päev paljude hulgast, argipäevane päev, mis nagunii kuulub peaasjalikult töötegemisele, ja õhtul on juba pime ... Paljud lähevad surnuaeda ja süütavad küünlad. Paljud süütavad seal küünlad, pühivad lehed ja lahkuvad. Mõned jäävad seisma, mõtlevad ja meenutavad. Nad mõtlevad ennast kurvaks ja rõõmsaks ühtaegu. Hing muutub kui ilusaks vaibaks, kus on erinevaid põimunud lõngu. Selleks tasub aega võtta. Ei ole mõtet kiirustada surnuaialt surnuaiale, haualt hauale, teha midagi sellepärast, et keegi, kes võib-olla veel tuleb, näeks, et ma olen käinud, vaid uskuda seda, et see, kelle hauale sa tulid, tajub, et sa oled tõepoolest kohal olnud, oled mõelnud ja tänulik olnud. See on sellel ajal oluline.
Kas see on 2. või 6. november või 28. oktoober ... Hingedeaeg on vanadel eestlastel, meie eelkäijatel, olnud mihklist mardini – see on palju pikem aeg kui vaid üks päev. „Hetke vaid mõni mälestus kestab ...“ Tegelikult kestavad mälestused palju kauem, kui sa nende juurde tuled taas ja taas tagasi.
Tänapäeva maailmas me aina kiirustame, ei keskendu ega süvene ja siis oleme puruvaesed – paljude asjade keskel puruvaesed, sest ongi hing seda va kulla- ja hõbedaläikelist puru täis. Aga soojust, südamlikkust ega tänulikkust selle puru sisse lihtsalt ei mahu või see upub sinna ära. Tasub tõepoolest mõelda end õnnelikuks ja nukraks, teha endaga midagi, anda endale aega, anda hingele toitu, paluda oma lähedased Jumala peopesa kumeruse sisse armastuse hõlma. See on hingedeaja mõte.
Meiegi läheme ju varsti – ei, see pole hirmutamine, me lähemegi varsti: mõni kuu, mõni nädala, mõni aasta või paljude pärast. Just matsin üht naist, kes oli kaks nädalat enne seda matust seisnud samas kabelis oma tütre kirstu kõrval – mõlemad läksid vähiga. Kahenädalase vahega ... Ka nii võib elus juhtuda. Seetõttu tasub oma hinge peale mõelda, oma hinge eest hoolt kanda, kõndida oma teed koos Jumalaga ja meenutada tänulikult neid, kes on kõndinud koos sinuga, sind ära talunud, sulle nii palju andnud – see on hingedeaja mõte.
Keegi on küsinud, kas peaks küünla aknale panema. Olen vist hirmutavalt mõne jaoks öelnud, et kui närvisüsteem on korras, siis pane. Küsiti, miks see peab korras olema. Vastasin: „Aga sellepärast, et küünlapanek aknale tähendab seda, et sa kutsud oma lahkunud hinged koju. Aga kui nad tulevadki?! Mis sul on neile öelda oma elust, tegemistest, hinge eest hoolt kandmisest, nende peale mõtlemisest?“
Aga tegelikult aitab küünal, selle leegi vaatamine, keskenduda. See võib nii lummata, et ei panegi telekat mängima, oledki täiesti kohal ning meenutad, naeratad ja oled õnnelik, sest oled jälle koos nendega, kellega koos on olnud ikka päris hea olla.
Headhella hingedeaega!“
*
(Foto: Sven Arbet)