Koguduse lood

JT

„Nigulistest loobumine. Kui vastavad tõele jutud sellest, et okupatsioonikahjude hüvitamine, mida nüüd siis riik tegi või kohe teeb Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK), sisaldab teiselt poolt seda, et kirik loobub Niguliste tagasitaotlemisest, siis küllap me kõik oleme märganud ja kuulnud ajakirjanduses sellest, et see on olnud väga pikk protsess ja selles protsessis on ikka ja jälle tulnud välja riigi seisukoht, et Nigulistet ei saa, ei tohi anda kirikule. EELK-d on väga sageli nimetatud nendes küsimustes ahnitsejaks, kes krabab endale midagi, mis talle tegelikult ei kuulu – see, mis pommitamisel peaaegu maatasa tehti ja mille siis riik üles ehitas, nüüd aga näed, kirik tahab riigi käest midagi tagasi saada ...

Ühest küljest võiksime olla ausad ja lõpetada jutu sellest, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on ahne. Vaadake Oleviste kirikut! Oleviste on tagasi saadud ning 25 aastaks antud Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidule kasutada – üüri võetakse null eurot aastas. Nii et on olemas selge kogemus, kuidas EELK sellistel puhkudel oma varaga käitub. Ka Niguliste küsimuses oli kirikupoolne seisukoht kogu aeg see, et muuseum jäetakse alles, see ei kaota oma ruume ega võimalust muuseumina töötada, küll aga lisanduks sinna kogudusetöö. EELK pole mitte iialgi väitnud seda, et kui ta saaks Niguliste tagasi, siis lõpeks eesti rahva suur ja ilus võimalus Nigulistet külastada.

Nii et see on kuidagi ažiotaaž selle ümber, kuidas kirikut on püütud näidata: ahnitsejana, rahaahnena ja mille kõigena veel. See on olnud aeg-ajalt päris inetu ja baseerus selgelt valedel ja rahva vihaleajamisel.

Nüüd on EELK näinud, et sellest asjast ei tule mitte midagi ja et Eesti riik ei suuda käituda nii, nagu on suutnud käituda Läti riik. Jälle jõuame Riiga Daugava äärde välja, kus toomkirik on antud kirikule tagasi ja muuseumitöö on säilinud. Tänaseks päevaks on selgunud, et kirik suudab majandada Riia toomkirikut palju paremini, palju odavamini, kui on suutnud riik seda omal ajal teha, ja muuseumiga koostöö on olemas: on käinud suur oreliehitusprojekt, inimestele on kirik avatud.

Kui Eesti riik ei suutnud seda teha, ei suutnud Nigulistet kirikule tagasi anda, siis lõpuks ta jõudis selleni, et suutis mingi kompensatsiooni välja mõelda. Minu seisukoht praostina ja vaimulikuna on olnud alati see, et kui peaks kompensatsiooni saama, siis ei ole meil mitte mingit moraalset õigust seda kompensatsiooni n-ö ära süüa, vaid see peaks minema eelkõige uutesse pühakodadesse ja olemasolevate pühakodade säilitamisse ja parendamisse. Praegu on ka peapiiskop välja öelnud, et kaks kirikut, mille eest hoolt kantakse, kui see kompensatsioon saadakse, on ära nimetatud ja on ka summad taha pandud sinna. Ära on mainitud EELK peakirik ehk toomkirik – kirik on tõesti nigelas seisus ja vajab väga suuri summasid, et seda veidikenegi rohkem korda teha ja soojemaks saada. Teiseks on valmiv Mustamäe kirik, kuhu linn on investeerinud väga suuri summasid ja EELK konsistoorium on lubanud omalt poolt anda oma osa, et see kirik ka seest korda saaks – kirikumüürid on püsti, katus peal, kütegi on sisse pandud. Nüüd on järg sisetööde käes ja sealne väike kogudus on suutnud ka ise väga palju vahendeid hankida, et kirik korda saada. Saab näha, need kaks kirikut on ära mainitud ja küllap ka ülejäänud rahaga käitutakse nii, et see pigem toob jätkusuutlikkust kogu EELK-le ja kindlasti ei kavatseta seda tuulde visata nagu ilutulestikku.“