Esmaspäeval oli „Loodud sõna õhtul” õhtujuht KAJA KÄRNERI külaliseks kirjandusteadlane REIN VEIDEMANN. Orelit mängis TIIA TENNO. Nii intensiivset ja elavat kirjandusloengut pole Jaani kirikus ammu nähtud – kui üldse kunagi. Poolteist tundi keerlesid jutud keskendunult Anton Hansen Tammsaare ja Karl Ristikivi loomingus esile tuleva Jumala kujutamise ja eesti palveluule ümber. Muu hulgas sai käsitletud ka üks õpetaja JAAN TAMMSALU lemmiknäiteid Tammsaarelt ehk see, miks Vargamäe Andres Piiblit lugedes tigedaks läheb – sest ta ei saanud Jumalalt vastust, miks talle on kannatused peale pandud.
Oma loomingus palveid kirjutanud eesti luuletajatest tõi Rein Veidemann nimeliselt välja Marie Heibergi („Rändaja tütarlaps“), Ernst Enno (teosoofiline luuletaja), Henrik Visnapuu (Neitsi Maarja kujutamine), Uku Masingu („Usust ja ei miskist muust“) ja Hando Runneli („Ilus maa“). Kaja Kärner lisas sellesse ritta kindlasti ka Marie Underi.
Rein Veidemann luges ette oma „Georg Mülleri passiooni“ (luuleraamatust „Lausungid ja pausid. Fuuga“) ning õhtu lõpetuseks said Jaani kirikusse kogunenud inimesed kuulda Veidemanni uudisloomet: „Aga enne kui (Tiia Tenno) mäng tuleb, armsad inimesed, lubage mul lugeda ette veel üks luuletus, mille ma teile tänaseks kohtumiseks kirjutasin:
Siin istun nüüd all taevatelgi,
pea kohal siramas Suur Rist.
Ööpilvedest mul vastu helgib
veel miskit valgust kummalist.
On’s Jumal langetanud pilgu,
et näen vaid immitsemas kiirt?
Ei! Seal mu süda hoopis vilgub
kui majakas kesk rannaviirt.
Tean küll, et ühel lihtsal tunnil
kord kohtan kõige kadumist,
kuid ikka loodan hinge sunnil,
et tõuseb sirama Suur Rist.”
