Koguduse lood

kammerkoor

Oktoobri teises pooles käis Jaani koguduse kammerkoor Ungaris kontserdireisil. Koori teise aldi laulja ESTER PÕLDMA annab ülevaate:

„Tallinna Jaani kiriku kammerkoor tähistas sel aastal oma 25. tegevusaastat plaadi väljaandmisega. Lisaks pühendasime sellele väärikale numbrile mõttes ka oma oktoobrikuise Ungari reisi.

Kammerkoori 25. hooaeg on olnud tihe ja töömahukas: kaks lindistamisnädalavahetust Saaremaal, kaks laululaagrit Neemel, ülesastumised teenistustel ja lisaks traditsioonilisele jõululaupäeva kontserdile veel üks kontsert septembris. Ühiste jõupingutuste tulemusel sündis heliplaat „Meie tee“ ja justkui täpiks i-le sõitsime oktoobris kontserdireisile Ungarisse.

On juba heaks tavaks saanud, et kammerkoor reisib koos peredega. Ka seekord olid 47 reisijast 19 lapsed, lisaks lauljate kaasad ning õpetaja JAAN TAMMSALU koos abikaasaga. Meie pikka bussisõitu ja ka kohapealset olemist aitas tublisti mõnusamaks muuta supergiid KRISTI VALK, kelle imetoredate kirjelduste kaudu saime aimu Ungarist ja ungarlastest, sealsest keelest ja kultuurist. Huvitavat infot kuulsime ka läbisõidumaade Läti, Leedu, Poola ja Slovakkia eluolu kohta.

Meie esialgne sihtpaik Ungaris oli pealinn Budapest, mis võttis meid vastu tiheda vihma ja märkimisväärse sügistuulega. See muidugi ei heidutanud ja olulised kultuuriobjektid said üle vaadatud, mis siis, et valdavalt bussiaknast – saime linnast mõnusa mulje ja soovi kunagi seda ilu tulla soojemal ajal kaema. Koori esimene ülesastumine leidis aset Buda linnapoolel Kelenföldi armsas väikses kirikus, ühes vähestest luterlikest linnas. Pühapäevahommikusel jumalateenistusel, mis oli tavapärasest pidulikum ungarlaste 1956. aasta revolutsiooni meenutava püha tõttu, oli meil au kaasa teenida koos Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsaluga. Kuna ungarikeelsed lauluraamatud olid igaühele meist käepärast jäetud, siis mõistagi ei lase ükski õige koorilaulja kunagi end heidutada sellest, et lauldavast keelest pole õrna aimugi – sõnad ju on ja olemas on ka silmad, et neid kokku lugeda. Ja peab ütlema, et seda oli ka lihtne teha, sest kogu teenistuse vältel kõlas selline võimas ühislaul, mida siinsetest kirikutest ei mäletagi. Sama päeva õhtul viibis kammerkoor ka vespril, kus algul saime nautida kohalikku kirikuansamblit, hiljem astusime ise üles kontserdiga. Keleföldi kirikus olemise tegi meie jaoks eriti lihtsaks ja meeldivaks selget eesti keelt kõnelev-kirjutav KINGA MARJATTA PAP, kes ise peab ennast soome juurtega ungarlannaks. Tema ülikoolis omandatud eesti keel oli lausa kadestamisväärselt ilus – seda saime kuulda nii jutluse tõlkes kui ka lihtsalt vestlustes.

Jaani kiriku kammerkoori teine kontsert leidis aset Békéscsabas, Kagu-Ungari väikses armsas linnakeses. See oli täispikk kontsert kohalikus kirikus, rahvast tulvil saalis. Repertuaari olid dirigendid Reet ja Triin Lend ning Merilin Nõu valinud peaasjalikult eesti autorite loomingut kui ka paar tänapäevase helikeelega autori teost, lisaks tuli ettekandele osa prantsuse romantiku Gabriel Fauré „Reekviemist“. Imelisi elamusi pakkusid kuulajaile koori solist PRIIT PÕLDMA ja orelivõlur TIIA TENNO. Suutsime publikut köita sedavõrd, et pidime tungival nõudmisel taas ja taas lavale naasma ning kaks lisalugugi laulma. Olime väga rõõmsad ja tänulikud.

Meie reisiplaanid ei koosnenud mõistagi vaid laulmisest, vaid püüdsime ammutada ka teadmisi ja emotsioone kohalikust ajaloost, arhitektuurist ja üldisest eluolust. Proovisime kohalikke toite ja jooke. Pärast pikki sõidu- ja kontserdipäevi olid kõik asjaosalised teeninud ära ühe mõnusalt lõõgastava õhtupooliku veeprotseduuridega: iseäranis noorimate reisijate rõõmuks külastasime Miskolci linnakeses kaljudesse õõnestatud termaalveebasseine.

Järgmisel päeval alustasime pikka koduteed armsale Eestimaale.“