Koguduse lood

tahtmine on taevariik

See on kummaline väljend. „Tahtmine on taevariik ...“ Ühelt poolt on see nagu käegalöömine millelegi – ah, nagunii ei saa! –, aga kui mõtlema hakata ... siis on sisu ju vähemalt kristlase jaoks hoopis teine, lausa tõeliselt ilus ja ootamisväärne. Igatahes ärgitas see mõte seda lauset õpetaja JAAN TAMMSALULE lahata andma.

Räägib õpetaja Tammsalu:

„Ma olen selle mõtte eest väga tänulik. Olen selle juba ühte oma kõnessegi hiljaaegu sisse pannud – see on nii põnev mõttemäng: Tahtmine on taevariik ... Jätkasin sealt, et oh oleks see meie tahtmine ometi taevariik! Kui meie kõrgem siht on sinna seatud ehk kui meie tahtmine oleks taevariik, siis jääksid paljud lollused siin elus tegemata, jääksid paljud kuumad pliidid näppimata ja paljud haiget tegemised tegemata, saamised saamata.

Tahtmine on taevariik – see oleks nagu negatiivne ütlemine: tahe on küll, aga näe, ei julge, ei ulatu nii kõrgele. Aga kas see taevariik ikka on kusagil kõrgel ja kaugel? Johannese evangeeliumi järgi on Jumala Kuningriik siin ja praegu ning see ulatub ka Sinna, kus kord ... Nii et taevariik ei ole kättesaamatu, see peaks olema iga inimese ülim igatsus.

Hiljuti reisilt tulles küsis minult üks mees, kes teeb alati väga kaugeleulatuvaid plaane ja vaatab iga aasta lõpus, mis ta plaanidest on täitunud ja mis mitte, et milline on minu tahtmine. Ma vastasin, et minu tahtmine on kindlasti taevariik. Mul on väga kaugeleulatuv ja väga siiaulatuv plaan. Ja tõepoolest see aitab. Loomulikult on elus hetki, kus me ei ole rahul, kus me oleme kurvad, kus me tahaksime ... Kuidas Marju Kuut lauliski: „Aga see pole see, pole see ...“ Kuid kui tahtmine on taevariik, siis võib taevariik olla ka siin ja praegu selles, mis sul on. See ei tähenda seda, et igalt poolt tuleb käed eemal hoida, midagi ei tohigi endale igatseda ja peadki omale rätiku pähe panema või kottis püksid jalga ajama ning anuma ja paluma nuttes põlvili kuskil nurgas, vaid see tähendab selles maailmas oma ülesande täitmist, oma koha ülesleidmist. Selles on nii palju! Selles on elu, selles on see elusamus, elusam elu. Pigem on see küsimus, et ega ma ei igavle seda elu maha või et äkki ma töötan selle elu maha, teen valesid asju, olen vales kohas ...

Ma arvan, et see on hästi selge siht silme ees ja see võiks nii olla igal kristlasel – tahtmine on taevariik. Ei midagi vähemat kui taevariik ... Kõik muud, väikesed tahtmised mahuvad ka sinna. Kõike muud antakse meile pealekauba – see ei ole midagi närust ega kopitanut, mida Jumal annab oma lastele, vaid Ta annab täiega, Ta annab väga-väga palju, kui me vaid kärsime ära oodata.

Öeldakse ka, et „igal oinal oma mihklipäev“ ja veel igasuguseid muid asju öeldakse. Aga tihtipeale inimene on kärsitu ja tahaks varem, kiiresti, otsekohe kõike saada. Siis rikub ta mõne asja ära. Kõik tuleb omal ajal. Aga selleks, et oleks taevariik, selleks tuleb ka omalt poolt väga-väga palju vaeva näha. Kuid see ei ole nüri ega ängistav vaev, kõigega leppimine, et „ah, tehke minuga, mis tahate, Jumal, võta ja tee, ja ma peangi kogu aeg selline õnnetu olema ...“ Ma arvan, et Jumal on meile kõigile midagi väga ilusat valmis pannud ja me leiame selle, me saame selle kindlasti kätte, kui meil on see kõrgem igatsus olemas.“