Koguduse lood

mu patt on mu ees


Psalmis nr 51 ehk patukahetseja palves on lause „Mu patt on alati mu ees“. Ja ongi. Ega sellest ei pääse.

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Luterlik kirik on kummaline kirik: patused nad seal olid ja patuseks nad jäävad. Vahepeal kahetsevad, paluvad andeks, saavad andeks ja hetke pärast taipavad nad, et on ikka patused. „Mina, vaene patune inimene, tunnistan ...“ Inimene ütleb seda 48 korda aastas ja 480 korda kümne aasta jooksul. See ei muutu. Mis see siis õigupoolest on? Aga juba Vana Testamendi laulik ütleb: „Mu patt on alati mu ees.“ Vahepeal saad andeks. Ja siis eksid taas. Ja loodad, et Jumal on sulle, vaesele patusele, armuline.

Patu ja meeleparanduse suhtes on mõnedes kristlikes kirikutes ka selline hoiak, et kui inimene on kord oma patud Jumalale ja kaasinimestelegi tunnistanud ja usub, et ta on need andeks saanud ja uuesti sündinud ja kui ta on uuestisündinu, siis ongi patuga kõik. No ega ikka ei ole küll ... Ei ole. Ma natuke isegi saan aru ühest neljandal sajandil elanud Rooma imperaatorist ja ka paljudest teistestki inimestest omal ajal, kes lasid ennast ristida hetk enne surma. Kui arst ütles, et „Nüüd läheb!“, siis pidi preester olema kohe käepärast, inimene tuli ristida, aga nii viimasel hetkel, et ei jõuaks pärast seda enam pattu teha. Selline pingeolukord, kus sa pead uuesti sündinud inimesena kõigile tõestama, et sul ei ole enam mitte minisugust pattu ... Oh Issand, halasta nende inimeste peale ... See on aeg-ajalt üks suur teater ja õnnetu olemine. See on fassaadide võõpamine. Jeesus ja Ristija Johannes on selliste inimeste kohta nii mõndagi väga teravat öelnud – et millised nad on pealtpoolt ja millised seestpoolt.

Ma arvan, et see, et mu patt on alati mu ees, pole mitte ainult luterlik suhtumine, vaid see on väga kristlik ning ka judaistlik suhtumine. Patt on midagi, mis luurab su ukse ees, see kipub su mõtetesse. Aga nagu ütleb Martin Luther – sa ei saa keelata lindudel üle oma pea lendamast, aga sa saad keelata neid oma pähe pesa tegemast. Need tulevad! Need halvad mõtted, nii mõnedki halvad teod, asjad, mida sa kordad taas ja taas, kuigi oled lubanud: „Mitte kunagi enam!“ Mulle meeldib selle poolest olla luterliku kiriku liige, et me vaatame peeglisse ja tunnistame Jumalale ja inimestele: „Mina, vaene patune inimene ...“ Me kõik: vaimulikud, organistid, lihtsad koguduse liikmed. Me ei eita seda, et me vahetevahel jääme patule alla, ja me tuleme seda kahetsema. See ei ole mäng. See VÕIB saada mänguks, aga see ei peaks olema mäng. Aamen.“