Pühapäeval oli Eesti Vabaõhumuuseumis eesti leiva päev. Tavaliselt peab sel päeval leiva õnnistamise palvust Sutlepa kabelis õpetaja TOOMAS PAUL. Seekord palus ta, et õp MIINA PIIR teda asendaks.
Tallinna vikaarõpetaja Miina Piir leiva õnnistamise palvusel:
(Lk 8:4–8) „Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.“ Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!““
Ma olin ehk paar aastat koolis käinud, kui hakkas ilmuma minu tädi raamat toitumisest. Nimeks pakkus isa „Toit – tervise varaait“ ja tädi oli sellega kohe nõus, sest raamatu alguses oli palju juttu toitainetest, nende toiteväärtusest ja tervislikust toitumisest. See raamat oli kahe õe, minu ema ja tädi koostöö. Kõik selles raamatus olevad toidud – külmadest kuumadeni ja soolastest magusateni – valmisid meie mitte eriti suures köögis. Nii ema kui ka tädi olid mõlemad head teoorias, kuid ema ka praktikas. Oli sügav nõukogude aeg ja raamat oli tolle aja kohta liiga uudne – uudne uute teadmiste, retseptide ja valmistusviiside pärast. Seetõttu ilmus raamat suurte sünnitusvaludega, vaatamata Rein Raamatu selle aja kohta võrratuile värvifotodele. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma ... vaid sellest, et õeksed lõid ka uue leivaretsepti, mille järgi küpsetatud leib seisis tädi kirjutuslaual linase rätiku all 12 aastat. Aeg-ajalt lõigati sealt tükke, mis olid söömiseks piisavalt pehmed. Mis aga veel huvitavam – see leib ei läinud 12 aasta jooksul hallitama. Veendunud heas retseptis, asus tädi kirjutama raamatut „Leib“, kuid see jäi ilmumata, sest ränk haigus viis tervise.
Ema omakorda arendas edasi meetoitude retseptikogu ja korraldas näituse mitmekümnest magustoidust, et mõtlema panna oma õpilasi, kes mitte ei tahtnud uskuda, et magustamiseks ainult mett kasutades võib valmistada kõiki magustoite, ka torte näiteks. Käisin ka ise näitusel ja olin ema üle väga uhke. Ema suri vaid 55-aastaselt ja pooleliolev käsikiri „Meetoidud“ on kaduma läinud. Tädi elas kõrge vanuseni, kuid haigena. Leivaraamatu käsikirjast on vist midagi siiski säilinud.
Kumbki aga ei küpsetanud igal nädalal enam leiba, sest tööd oli palju ja ikka oli midagi uut õppida.
Nüüd küpsetavad paljud leiba, nagu küpsetas vanaema Tartumaal talus, kus mõlemad õed kasvasid. Minagi mäletan lapsepõlvest seda lõhna. Aga leiba ei ole ma küpsetanud, kuigi sunnin end tagant, et kui juuretist pole parasjagu, siis saab teha ka soodaga – aga pole teinud. Õnneks hakkavad minu vanima poja käed sügelema, kui juuretis on silmapiiril – ja tema tehtud leib on täiesti söödav.
Vanad eestlased küpsetasid elavat leiba. Mida see tähendab? Enne leivajahu jahvatamist prooviti, kas jahvatamiseks mõeldud terad idanesid või mitte. Kui ei idanenud, siis neist teradest leiba ei tehtud. See olnuks surnud leib. Aga inimesele on vaja elavat leiba. Sest see on kõige loomulikum ja vajalikum toit inimesele.
Leib ja puder olid igas talus peatoidus. Liha või kala oli luksustoit. Iga küpsetis ja puder oli valmistatud täisterajahust, nagu nüüd nimetatakse. Kui pidusaia küpsetati, siis see jahu lihtsalt jahvatati peenemaks. Siis see oli kohevam, kerkis paremini, kuid päris valge polnud kunagi.
Söögi- või leivapalveta sööma ei hakatud. Ma ei mäleta, et vanaema oleks andnud suud muule mahakukkunud toidule, kuid leivale igal juhul. Igas talus olid oma märgid, mis enne ahjupanekut leivatainale vajutati, või ka lihtne ristimärk. See traditsioon on olnud pikka aega varjusurmas. Seetõttu on hea mõelda, et kui juba leivaküpsetamise komme on taastunud, taastub ka muu kombestik ja neid kõrvu on järjest rohkem, kes kuulevad, kuidas Jeesus ütleb: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“
Neil sõnadel on vaja lasta iseendas idaneda, siis saab meist viljakandev muld. Aamen.
