Kristlased on omavahel vennad ja õed – nii öeldakse. Aga mida see tähendab? Kas me ikka tunneme ka nii?
Arutleb õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Piibel on väga meestekeskne raamat. Ma toon vaid ühe näite: „Vaata kui hea ja armas on see, kui vennad kõik elavad koos.“ Psalm 133. Ja siis kirjeldatakse, et see on nagu õli, mis voolab Aaroni habemesse jne. Ikka vennad, ikka vennad. Õed on täiesti puuduv element – nagu tihti ei olekski naisi selles maailmas, millest Piiblit kirjutavad mehed kirjutavad.
Tõsi ta on – väga paljud uurijad on väitnud, et kui öeldakse vennad, siis mõeldakse ka õdesid. Üks sisaldab teist, on nagu kaks ühes. Ma ei tea, kas see tänapäeva võrdõiguslikkuse taotlejat väga lohutab, aga see selleks.
Igal juhul on kristlikus mõtlemises üks väga lihtne loogika: kui me ristimises saame Taevase Isa lasteks, siis sealt edasi on üsna loogiline, et me palume: „Meie Isa, kes sa oled taevas.“ Kui me ütleme „meie Isa“, siis järelikult meil peaks olema keegi veel seltskonnas. Ja tuleb välja, et ongi, me oleme saanud umbes miljardi kristlase vennaks või õeks. See asi käib kuidagi kavalalt: kõigepealt saad endale Isa ja siis saad miljard kristlast omale vennaks ja õeks ka. Siis hakkavad südametunnistuspiinad, et mõned vennad ja õed nälgivad ning mõned on ilma koduta. Sealt võib tulla kohutav jama, kui sa selle mõtlemisega edasi lähed. Aga ärme sinna Süüriasse või Liibanoni kohe ruttame ega hakka siinkohal pagulaste probleeme lahkama, vaid mõtleme natuke lokaalsemalt.
Kristlastena oleme me vennad ja õed. Luterlastena oleme me vennad ja õed oma koguduse liikmetega, ka naaberkoguduse liikmetega, ka teiste koguduste liikmetega. Isegi nendega, kes vaatavad meie peale natuke kuskilt „ülalt“ – nad ise arvavad, et on üleval –, vaatavad sealt „alla“ ja mõtlevad, et ega meie ikka päris õiged kristlased olegi, kui me ei ole täpselt nii, nagu on nemad ... Jah, aga upsakaid vendi ja õdesid, kes arvavad, et nemad on targemad, rohkem tööd teinud, rohkem midagi saavutanud, on olemas ju ka tavalistes perekondades.
Ma arvan, et luterlastena oleme me nn mõõdiku hierarhias kuskil keskkohal ja me võime rahulikult suhelda kõigiga ning pidada kõiki kristlasi oma vendadeks ja õdedeks. Meil on kõigi Isalt n-ö üks ja seesama lõpptulemus, ei ole nõnda, et ühele rohkem ja teisele vähem. Kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kellele on vähe antud, sellelt nõutakse vähem. Me ei pea muretsema, kui mõnel vennal ja õel on rohkem ja temalt ka nõutakse rohkem. Me oleme erinevad. Täpselt nagu ka perekondades on lapsi, kes ei ole üldse oma teiste vendade-õdede moodi, ja on ka neid, keda aetakse pidevalt segamini omavahel, sest nad on nii sarnased. Nii see lihtsalt on. Me oleme vennad ja õed ning püüame sellega leppida ja oleme selle üle õnnelikud ja tänulikud. Ärgem püüdkem valida, kes on rohkem meie vend või õde ja kes vähem.
Ma kogu aeg põrkan sinna otsa – ka rahvana püsima jäämise osas –, kui oluline on see, et me tunnetaksime üksteist vendade ja õdedena. Kui see ära kaob, siis laguneb kõik laiali. Siin on jälle see lause, mida ma ikka olen öelnud, et religioon peaks olema liim, mis liimib kokku, ühendab. Seesama venna ja õe tunne ... Kas te olete olnud kusagil välismaal kirikus ja taibanud seal, et nüüd on Meie Isa palve? Te hakkate seda eesti keeles kaasa lugema ja taipate äkki, et rütm ongi sama. Te saate täiesti võõraste inimestega koos lugeda ühte ja sedasama asja. See kehtib ka teise konfessiooni liturgias. Te lähete täiesti teise kohta, satute kaaskristlaste keskele ja kõik hakkab toimima. See on tohutu väärtus, kui me seda taipame ja suudame sellest rõõmu tunda, ning see tekitab võõrastes paikades täiesti võõraste inimeste keskel ka turvatunnet: ta ongi vend, ta ongi õde.“
