Neljapäeval panid kuraator ERKKI JUHANDI ja kunstnik TIINA TAMMETALU Tallinna Jaani kiriku lõunasaali üles näituse „DULCEDO DEI II“. Näitust saab käia vaatamas kuni 12. septembrini. Ametlik avamine on augusti keskel ja siis räägime sellest siin lehel veel. Neljapäeval peatasime korraks aga ülespanekutöö, et küsida Tiina Tammetalult mõned küsimused.
KUIDAS NÄITUS JÕUDIS SIIA? MIKS JUST JAANI KIRIKUS?
„Mina käin Jaani kirikus üsna tihti. Ma käin siin mõnikord teenistustel, aga ka kontsertidel. Ja alati käin siin näitustel. Mul on endal ka olnud umbes viis aastat tagasi õnn teha siin üks näitus ja see oli hea kogemus, kuigi tollal oli seda näitust palju raskem korraldada, sest siis ei olnud veel siine seina peal ega olnud ka Erkkit. Piltide ülesriputamisega sain ma tookord ise hakkama, aga pildid olid siis ka hoopis teistsugused, kerged.
Nüüd, kui Erkki on siin proff tegija, siis ma julgesin tulla raskete klaasitud raamidega, mille ülespanek on raske töö, seda üksinda ei tee.
Siin näitusel on mitmest eri aastast sarjad kokku pandud – kuid palju töid samadest sarjadest on hetkel ka mujal näitustel. Siin on umbes kolmest sarjast töid. Tehtud eri aastatel ja hästi eri kohtades.“
KÕIK TÖÖD ON AKVARELLITEHNIKAS ...
„Akvarell on tore tehnika, see on hästi mobiilne. Hea akvarellipaber on muidugi ka raske: kui sa paned selle kohvrisse, et reisil maalida, siis kindlasti pead pooled kostüümid välja viskama. Paber on raske, aga see on siiski tunduvalt kergem kui lõuendid ja maalialused. Siin on mitu sellist tööd, mille jaoks olengi paberi kohvris kaasa võtnud: Itaaliasse, Hispaaniasse või kuhugi mujale. Aga mõned maalid on ka Eestis tehtud – minu suvekodus Haapsalus. Näiteks augustikuine öömaastik või siis rannamaastik.
Siin on Rooma motiive. Itaaliast pärineb seal otsaseinas „Minu liilia Jumalaemale“, mis oli üleval eelmisel aastal ülemaailmsel biennaalinäitusel Mexicos Alfredo Guati Rojo akvarellimuuseumis. Siin on ka neid pilte, mis on olnud üleval üleeuroopalistel professionaalsetel akvarelliassotsiatsioonide näitustel. Need on hästi glamuursed ja esinduslikud näitused. Näiteks Itaalias Genovas oli selline näitus korraldatud Palazzo Ducales, sealses kunagises doodžide palees. Koos akvarelli tegemisega on olnud õnn käia ja osaleda sellistel näitustel.“
Kõige värskemat tööd siin näha ei ole. See läks rahvusvahelisele üleeuroopalisele näitusele Hispaaniasse Salamancasse. Näitus avatakse Salamanca esinduslikus Sala Del Palacio Episcopales 27. septembril ja on lahti kuni 27. oktoobrini. Kui Jumal annab, sõidan ka ise sinna avamisele ja sümpoosionile maalima.“
MIDA VÄLISMAAL ON TEIE TÖÖDEST ARVATUD?
„Seda on endal võib-olla raske öelda. Aga näiteks Hispaanias ja Itaalias on neil suurtel rahvusvahelistel näitustel olnud kuulda, et eestlaste töid peetakse tänapäevaseks. Meil Eestis on mõnede suhtumine selline, et akvarell on suhteliselt vanaaegne tehnika, see ei ole moodne ja et oi, mingid akvarellistid ... nad ei ole üldse tänapäevased. Aga Euroopas peetakse meie tugevuseks ja väärtuseks just seda, et oleme professionaalsed kunstnikud, et otsime kaasaegset käekirja ja suhtumist. Kõik, kes seni Eestist Euroopasse näitustele on valitud, on olnud hästi erineva käekirjaga. Kui seal öeldakse, et me heas mõttes eristume ja oleme moodsad, siis on seda hea meel kuulda.
Itaalias ja Hispaanias on ülitugev tehnika, mõned neist kunstnikest ongi ka kunstiakadeemiate professorid ja seal ollakse tõeliselt profid ka vanaaegses mõttes. Ja seejuures on nad ka moodsad. Ka Norrast on väga tänapäevaseid akvarellijaid. Reeglina on nad samuti profikunstnikud ja tihti ka omal maal juhtivad kunstiõppejõud.“
KUIDAS TE ÜLDSE SATTUSITE AKVARELLI JUURDE?
„Mõned aastad tagasi ma olin üsna õnnetu, sest üks minu väga hea ateljee kadus, linn müüs ära selle pinna Pikal tänaval ja kõigi rentnikega lõpetati rendilepingud – ma jäin äkitselt ilma 50 ruutmeetrist suurepärasest ateljeest. Olukord oli väga nutune, aga nagu ikka, päästis välja Eesti Kunstnike Liit – ma sain siia Kunstihoonesse pisikese ateljeekese, üleval neljandal korrusel, vaatega Vabaduse väljakule. Ruumi oli seal aga niivõrd vähe, et enam ei saanud suuri, kahe-kolmemeetriseid õlimaale teha. See oli ruumipuudusel välistatud. See põhjustas selle, et hakkasin akvarellidega tegelema – et mitte lihtsalt nurka nukrutsema jääda. Seal oli suur vannituba hästi suure uhke eestiaegse vanniga ja mina võtsin kohe õppust Raul Meelelt, kes kuskil avaldas, et tema olla teinud oma maale vannis. See pisike ateljee ja suur eestiaegne vann päästsid mu välja ning ma tegin seal esimese pikema sarja akvarelle, sain asjasse süveneda. Nii et see vanalinna ateljee kadumise õnnetu juhtum viis mu akvarellini, aga nüüd ma tänan saatust, et nii palju ilu ja võimalust maailma näha on seetõttu mu teele sattunud.“
MILLISED PILDID ON JAANI KIRIKUS ÜLEVAL?
„Jaani kirikus oleva näituse formaat on hästi traditsiooniline. See on põhiline akvarelli formaat: 56 x 76 cm, mõni ka pisem. Sisulisest ja stilistilisest küljest olen siia valinud rõõmu- ja tänuhetkedest sündinud helged ja värvilised tööd.
Näiteks see hästi realistlik pilt, see apelsinipuudega, on tehtud Córdobas. On keskpäev: kell 12 päeval. Ma otsin üht maalisümpoosioni aadressi. Ilm on kohutavalt palav. Palavus on nii suur, et tänavad on täitsa inimtühjad. On siesta. Kõik on tühi, kõik on vaikne, kõik aknaluugid on suletud. Ma muudkui kõnnin ja kõnnin ja otsin seda mingit aadressi, olen ilmselt ainus liikvel inimene selles tulikuumas inimtühjas linnas. Äkki hakkab püha Andrease kirikus, mille kõrvale olen sattunud, helisema kell ja lööma keskpäeva ... See kõik kõlab kuidagi nii hästi kokku, apelsinipuud tänava kuumuses ... Ja koos nende kellalöökidega pudeneb äkki hulk väikeseid lapsi oma koolimajast välja ... Kõik on nii ilus! Selliseid hetki on elu mulle tänu akvarelliga tegelemisele toonud.
Üks uuemaid töid on siin vist see tumesinine, maalitud Malagas, teel Córdoba näitusele. Seal on öise Vahemere ranna motiiv. Mitmeid pilte on tehtud 2015. aastal, aga midagi on ka hiljem tulnud.
„Minu liilia Jumalaemale“ oli inspireeritud sellest, et mõned aastad tagasi oli mul õnn Eesti Kunstiakadeemia kaudu saada lähetatud Rooma lähistele loomeresidentuuri. Ateljee asus pisikeses keskaegses kivist kindluslinnas Mazzano Romanos. Kui Roomast sinna rongiga sõita, siis Piazza della Repubblica taga asuvas suures rongijaamas, kust ma iga päev rongile läksin, on rööbasteede lõpus Madonna kuju. Mõnikord oli Talle ka liilia pandud. Enne, kui sa rongi peale astud, võid sa vaadata Madonnat. Ka Mazzanos, kui lõpuks sisened oma kivist kindlusesse, vaatab müürist välja üks aken justkui eikuhugi. Aga kui lähed ja kummardud sealt aknast välja, siis näed, et seal all, sügavamal orus seisab jälle Madonna ja talle on liilia toodud. See on nii liigutav, kuidas ka tänasel päeval see kõik seal siiski elab.
Siis lähed Vatikani, seal on umbes kümnekilomeetrised järjekorrad, asi tundub täitsa lootusetu. Aga sa tead, et sa oled sinna läinud lootusega kindlasti veel täna katedraali pääseda. Ja usaldades oma vaistu – või nagu koer usaldab oma nina ... nagu lõhna peale minnes ... läksingi ehk liiliate lõhna peale? – leian end imekombel ja üsna varsti katedraalis sees. Ja seal kutsutakse armulauale: „Kõik on kutsutud.“ See on midagi niisugust, kus tunned, et oled palju-palju rohkem saanud, kui väärt oled. Ma olen nii tänulik, et olen sellistesse kohtadesse ja sellistesse hetkedesse sattunud.“
MIKS ON NÄITUSEL SELLINE NIMI?
„Sattusin lugema keskaegse inimese maailmapildi kohta. Üks peatükk pajatas Dulcedo Dei, ühe keskajal käibel olnud müstilise Jumala-tunnetamise viisi kohta. See imponeeris mulle väga. Nemad leidsid Jumala magusust ja õnnistust igalt poolt. Igas hetkes saab leida seda, et Jumalat võib nautida. Jumal on pakkunud meile kõike magusat, kõike seda, mille eest võib ja tuleb kogu aeg tänulik olla.“