Viimasel ajal on Eestis hakatud väga palju rääkima usust ja kristlusest – see on kujunenud seltskondliku vestluse vältimatuks osaks. Inimesed tahavad sel teemal arutada, mõtteid vahetada. Kuid sageli läheb jutt sisutuks sõnade pildumiseks.
Rahustavaid noote jagab õpetaja Jaan Tammsalu:
„Kõik teed viivad Rooma ... Tegelikult ei vii. Teed võivad viia, aga meie ei pruugi jõuda, kui me väga valet teed mööda läheme ja hakkame spiraali pidi liikuma, nii et me 80 korda läheme Roomast mööda. Nii et kõik teed ja kõikide teekäimine ei vii Rooma.
Meil ei ole aega. Meil ei ole aega KÕIKIDEKS lollusteks ja meil ei ole ka kõikide teede läbimiseks aega.
Mul on kunagi olnud tõsine probleem sellega, et ma hakkasin kahtlema, kui ma noore inimesena püüdsin erinevaid teid mööda lõigukese minna, tegeledes natuke Ida usunditega, budismiga, zen-budismiga, joogaga ja lugedes päris põhjalikult erinevatest religioonidest.
Hiljem on sellest kõigest mul olnud üsna palju kasu – kui keegi inimene on mulle väitnud, et talle see kristlus ikka ei istu, aga budism sobib küll ... Siis on päris hea niisuguste inimestega vestelda ja tavaliselt me jõuame sinna, et nad ei tea asjast suurt midagi. Nii et ega see teadmisena ei tule kahjuks. Aga mul tekkis mingi tõsine kahtlus, kas selliste kokteilide segamine ühel hetkel ei pruugi lõppeda negatiivselt.
Ma küsisin ühe targa inimese käest ja tema ütles mulle väga kujundliku vastuse: kuni 33. eluaastani saab seda võtta „võta või jäta“-variandina. Kuni selle ajani peaks liikuma mööda erinevaid elupuu harusid ja tutvuma selle puuga. Siis tuleb valida aga üks oks ja seda mööda minna. Kui sa 33. eluaastaks ei ole „oma oksa“ üles leidnud, siis võib juhtuda, et sa ei suudagi sellesse süveneda, sul jääb liiga vähe aega selle jaoks.
Kunagi Leedu-Poola piiril teatas üks tolliametnik mulle – ta nägi, et ma olen vaimulik –, et kristlus on tema jaoks liiga lihtne. Et tema jaoks on budism ikka palju-palju köitvam. Ma küsisin, et mitmendal astmel ta seitsmeastmelises süsteemis siis juba on, ja siis ta jäi mulle hästi rumala näoga otsa vaatama. Mis astmed? Mis süsteem? Siis tuli välja, et peale sõnade „nirvaana“ ja „budism“ ta ei teadnudki budismist mitte midagi. Talle lihtsalt meeldis nende sõnade kõla. Siin ongi küsimus, kas meile lihtsalt meeldib midagi või me tegeleme sellega. Mulle tundub, et selles nii pealispinnaliseks muutuvas maailmas peaksime me religiooniküsimuses ühel hetkel lapsikusest üle saama ja siira lapsena ühte teed mööda põnevil edasi liikuma. Liikuma nii kaugele ja sügavale, kui see vähegi on võimalik, ja avastama neid lõputuid aardeid, mis sealt tulevad, mis meil on ees.
Siin, Lääne-Euroopas elades, elades vanal kristlikul maal vanade kristlike maade keskel, on meie tee kristluse tee. Ja kui mõni meist budistiks saab, siis õnn kaasa. Aga mulle väga meeldib mõelda, et Jumal ei ole meiega nalja teinud, kui ta on meid siia, sellele maale asetanud, ja meie juured on kristluses. Mina soovitan loomulikult valida selle tee. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Joh 14:6).
See on tõsine hoiatus ja äkki me võiksime seda hoiatust tõsiselt võtta – mitte kui hirmutamist, vaid kui kindlust, et see tee viib pärale, kui seda mööda edasi minna. Jälle seesama hiidlase lugu, et kui hiidlaselt küsiti, kuhu see tee läheb, ütles ta, et siiamaani ei ole see veel kedagi mitte kusagile viinud, tuleb ikka ise minema hakata. Kristlus on ääretult rikas, kui me vaid viitsime tema põneval teel edasi liikuda. Kui me viitsime süveneda. Me ei pea sahmima erinevate religioonide vahet ja nendest kokteile kokku loksutama: natuke siit, natuke sealt ja kolmandast kohast.
Prohvet Jeremija läbi ütleb Jumal: „Kas on ükski rahvas vahetanud oma jumalaid, kuigi need ei olegi jumalad? Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi“ (Jr 2:11).
Prohvet Jesaja suu läbi ta küsib: „Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa! Sest nõnda palju, kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda“ (Jr 2:28 ).
Pühakirja sõnum on selge. Jumal ütleb seal: „Mina olen Jumal, aga kui sa ei taha minuga suhelda, ei taha süveneda, siis pöördu nende OMA jumalate poole ja vaata, kas keegi midagi teeb, kas töötab või ei tööta.“
Ma olen oma elus kogenud seda – olles eri teid mööda natuke liikunud –, et minu jaoks töötab kristlus väga-väga hästi, kui ma vaid viitsin seda teed mööda minna, kui ma ei ole liiga kange, käega ei löö või ei hakka oma tahtmist peale suruma. Ma usun, et see on teiste puhul täpselt seesama. Tüdimus tuleb tavaliselt sellest, kui ollakse juba käega löönud ja enam kirikus ei käida, kui enam ei suhestuta, kui armulauale enam ei tulda, kui ei tehta enam palveid. Loomulikult see siis ei tööta. „Kuhu see tee viib?“ „Pole veel kedagi viinud, kes ei ole ise minema hakanud.“
Tühikõneluste vastu
Meie ümber on väga palju inimesi, kes teavad kõike KÕIKIDEST asjadest. Nad on kuskilt lugenud ja nad teavad TÄIESTI täpselt. Ma tulen jälle sellesama näite juurde, et kui ma oma leerilastelt olen küsinud, et millise vilja söömine kindlustas Eeva ja Aadama paradiisiaiast väljaviskamise, siis tuleb peaaegu alati vastuseks õun. Piiblis õuna ei ole. On hea ja kurja tundmise puu vili ... Nii on paljude asjadega meie elus. Me teame täpselt ja me oleme valmis vaidlema, kaklema, inimestele koha kätte näitama ja ütlema kas otse või pilguga, et nad on lollid. Aga on teatud asju, mille üle me ei peaks vaidlema. Kui meie käest ei küsita, siis on paljud asjad mõistlik rääkimata jätta.
Mulle meenub see, kuidas me kunagi Ruhnust tagasi sõitsime ja üks naine – teades, et mina olen kirikuõpetaja – hakkas kõikide teiste ees ääretult agressiivselt ja valjuhäälselt ründama kristlust ja kirikut ning tahtis, et mina hakkaksin muudkui vastama, et miks on ikka nii või naa ja miks on kirik teinud nii palju halba, kuigi räägib ise armastusest ... Ja kui Jumal on olemas, miks siis lapsed ja kes kõik surevad jne ... Ta ei jätnud järele, tal oleks nagu mingi kuri olevus olnud kõrvade vahel ja sundinud teda.
Ma jäin hätta, sest see oli lakkamatu kurjade sõnade vool. Ega ta ei lasknudki midagi ütelda, ta kasutas mind kui mingisugust käsna, kuhu saab kogu mürgi valada. Äkki ta pöördus oma kõrval oleva inimese poole, kes oli ta sugulane: „Noh, aga mida sina ütled, sa oled siin ju ka ristiinimene?“ See inimene ütles midagi, mis mind kohutas: „Sinuga ma sellistel teemadel ei räägi.“ Ma tundsin, et see on natuke julm. Aga hetke pärast see kuri taltus ja hakkas küsima normaalseid küsimusi. Tal oli vaja seda zen’ilikku laksu. Vahetevahel on mõistlik vaikida või püüda inimest viia rahulikumale rajale. Usuküsimuste üle kakelda, teist rünnata – see on üsna lapsik.
Ma arvan, et siin on nii mõnelgi korral see 6 ja 9 küsimus – et üks on ühel pool lauda ja teine teisel pool lauda ja mõlemal on ju õigus, üks räägib kuuest ja teine üheksast. Aga nad ei tule kordagi teisele poole lauda. Nüüd on küsimus – usuküsimustest rääkides peaks olema mõistust tulla teisele poole lauda, püüda mõista, mida teine tahab sellega öelda. Ja kui asi on lihtsalt selles, et keegi tahab oma mürki välja valada, seltskonnas oma tarkust demonstreerida, kedagi alandada, mõnitada, siis ... vahetevahel tuleb võtta see Jeesuse lause väga tõsiselt ette, et „Kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt“ (Mt 10:14). Ei ole mõtet söösta mingitesse hirmsatesse vaidlustesse, kus juuksed lendavad ja sõprus öeldakse üles, vaid jääda rahulikuks ja leebeks. Mõned inimesed ei taha mingit lõplikku tõde, nad tahavad lihtsalt seda, et nende tõde jääks peale. Sellistes vestlustes tuleks religioossete küsimuste arutamine omalt poolt lõpetada. Teravust ei ole vaja taluda. See oli vist Tauno Toompuu, kes kunagi ütles, et küll see jumal on ikka väike, kelle eest tuleb püss kätte võtta ja teisi maha lasta. Minu meelest on sellise inimese jumal ka ülimalt väike, kes hakkab teist ründama, alandama, mõnitama. See on see, et kui kellelegi ei ole antud muusikalist kuulmist, siis ei tasu teda teiste ees mõnitama hakata, kui ta re asemel hoopis fa-dieesi laulis. Õnnetu olukord ja tunne kaasa. Püüa olla leebe ja armastav. „Armasta ja tee, mida tahad,“ ütleb Augustinus. Ja vaidlustes on täpselt seesama, suhteid rikkuda ei ole vaja, meie Jumal ei vaja meie kaitset. Ta on nii suur ja võimas, et meie rusikatega vehkimine ei ole Temale kindlasti mitte meeldiv vaatepilt. Unustage ära, katsuge hakkama saada.“
