2017. aasta 29. jaanuari armulauaga jumalateenistusel sai õpetaja Jaan Tammsalu peapiiskop Urmas Viilmalt kaela kuldristi, mille kandmise õiguse taotluse oli konsistooriumile esitanud Jaani kogudus.
Peapiiskop Urmas Viilma kõne vahetult kuldristi üleandmise eel:
„Bruno Hasselblatt asus teenima seda kogudust sada aastat tagasi. Ühel hetkel otsustas kogudus kinkida talle kuldristi. Selle risti teisel küljel, mis rahvale ei ole nähtav, on aastaarv 1867 tähistamaks koguduse loomise aega.
Seal on ka kirjakoht esimesest Peetruse kirjast, neljandast peatükist, salmid 10 ja 11: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!“
Need sõnad hakkavad saatma, Jaan, ka sind selle ristiga koos. Sa oled käinud Issanda teel 30 aastat ja tegelikult on see see põhjus, miks me täna siin oleme: teenimisülesanne, mille Issand on andnud, see kutse, millele sa oled vastanud. 30 aastat ... Nii päikesepaistet kui tormist merd, nii hetki, mil tunned end vajumas, ja siis saad aru, Kellele silmad pöörata, Kes ulatab käe ja sind välja tõmbab. Eks me kõik oma vaimulikus ametis peame rahva ees seisma ja mõtlema, et me ei kõnele iseendast, me ei esinda iseennast. Me kõneleme Jumala sõnumit, me jagame Kristust. Seda on hea alati meeles pidada – nagu ka õpetaja Toomas Paul täna ütles, et meie oleme need, kes viitavad, meie oleme need, kes peavad näitama inimestele Kristust. Me oleme selleks kutsutud.
Kui sind ordineeriti nii diakoni- kui ka õpetajaametisse, siis tõenäoliselt öeldi sellel jumalateenistusel sõnad, mida Jeesus on öelnud: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik. Minu ike on hea ja minu koorem on kerge.“ Kui me ei teaks, et see on Jumala töö, mida me teeme, siis tõenäoliselt murduksime. Aga kuna me kanname Kristuse iket, siis see on oluliselt kergem, sest tema ise on selle kergeks teinud. Ta on meie eest kõik ära teinud, meie vaid kanname edasi – selleks, et inimesed leiaksid Tema.
Kogudus on sinu teenistust, Jaan, ustavaks hinnanud ja ka konsistoorium on oma otsusega sellega nõustunud ja seda kinnitanud. Aga see ei ole mitte selleks, et nüüd võiksid koorma ja ikke maha panna, vaid ikka selleks, et minna edasi, teenida edasi, viidata endiselt inimestele, kus on Kristus, juhtida neid Tema poole. Ikka selle andega, mis sa oled saanud. Ikka kui hea majapidaja, ikka see, kes kõneleb Jumala sõnu. Just selle jõuga, mille Jumal sulle annab, ja ikka selleks, et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavest ajast igavesti.
Tahan nüüd lugeda ette konsistooriumi otsuse. Siin on esmalt kirjakoht Johannese 15. peatükist, viiendast salmist:
„„Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teenete kuldrist on antud EELK Tallinna Jaani koguduse taotluse alusel ja konsistooriumi 10. jaanuari k.a otsusega nr 5 Jaan Tammsalule seoses 30. ordinatsiooniaastapäevaga ning ustava teenimise eest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus.“
*****
Sellele kõnele järgnes hetk, kus peapiiskop pani sõnade järel „kanna seda kui Kristuse kerget iket“ kuldristi õpetaja Tammsalule kaela. „Õnnistagu sind Kõigeväeline Kolmainus Jumal, kui jätkad teenistust Issanda viinamäel. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.“
