Möödunud aasta lõpus jõudis perekond Raabe kingitusena Jaani kiriku altarile uus piiblipult. See oli igati ilus tegu kiriku juubeliaasta eel.
Puldi saamisloost ja üldse neist võimalustest, mis on kirikule kingituse tegemisel, räägib õpetaja Jaan Tammsalu:
„Kõik, mis on altaril, peaks olema ilus, väärikas, pidulik, suursugune. Kõik, mis on altaril ... kust jagatakse armulauda, kus pühitsetakse armulauda.
Altaril peab olema kolm asja: elav tuli, rist või krutsifiks ja Piibel. Piibel peaks altaril olema nii, et see on nähtav. Kui see lihtsalt lebab altari peal, siis õpetaja näeb, kogudus ei näe. Seetõttu on altaril tavaliselt Piibli all piiblipult ehk alus. Pikka aega oli Tallinna Jaani kirikus see pühakirja alus olnud kokkuklopsitud asi, mida ei kõlvanud näidata selle n-ö alasti olekus, vaid sellele tuli mingi kangas peale õmmelda. Nii oli see aastaid ja kõik olid sellega harjunud, isegi mina ei märganud selle viletsust.
Aga meil on üks inimene, kes tegeleb kirikutekstiilidega ja kannab ka Jaani kirikus väga hoolt, et meie tekstiilid oleksid väärikad ja ilusad: altaripõlled, altarikatted, kantslipõlled, õpetajate stoolad ja muud sellised asjad. See inimene on Marju Raabe. Ühel hetkel küsis ta minu käest, et äkki me teeksime Piibli alla uue puldi. Siis ma alles vaatasin, mis olukorras see vana on. Ütlesin, et loomulikult ja jah.
Ühel hetkel toodi mulle näha, milline see olla võiks, ja siis meistrimees selle niisuguseks ka hoolega tegi. Ilusasti tehtud töö. Sellele ei pea mingit tekstiili peale panema, see on väga ilus puidutöö, saarepuust tehtud. Seda on kergelt õlitatud ja puit oma ilus on seal all näha. See on perekond Raabe kingitus.
Ma arvan, et nad ise ei oodanud seda, et keegi selle välja ütleb, et see on kingitud, aga mul on küll see õigus olemas, ütlemaks et see on nende kingitus. Võib-olla öelda ka selleks, et mõni teine inimene mõtleks: „Oot-oot, äkki saaksin ka mina midagi kirikule kinkida?“ Muide, ka Piibel selle aluse peal on ühe teise perekonna kingitus. Nii siin on läinud: mitut värvi altari- ja kantslipõlled, kiriku kellamängu kellad, paljud oreliviled, Anu Raua ristivaip, küünalde alused ja nende juures olev restaureeritud maal ja veel väga palju muud – need on kingitused kirikule.“
Mis võimalusi on kinkimiseks?
„Üks kell on jäänud praegu veel üle ... Kõige väiksem kell, aga see maksab minu teada 1800 eurot, see on päris palju raha. Ja muidugi ootab veel ligi 2500 orelivilet oma nimetamist kellegi nime järgi. Enam kui 1500 on nimelised. Kunstnik teeb kiriku 150. sünnipäevaks violetseid altari- ja kantslipõllesid. Ka õpetajate stoolad on töös. Paljudes kirikutes kingivad erinevad perekonnad üheks või mitmeks pühapäevaks aastas altaril olevad lilled. Nii et kirikus on päris palju selliseid asju, mida võiks kinkida või mille jaoks võiks oma annetuse teha. On ju hea teada, et „näe, tänu minule on see kantslipõll siin või õpetajal stoola või mõni orelivile helisemas“. Oma kirikule kingituse tegemise võimalusi on hästi palju.
Nüüd on meil kiriku 150. aasta käes. Terve 2017. aasta võiks olla suur kinkimiste aasta. Juubeliaastal võiks igaüks mõelda, mida tema saab oma kirikule kinkida. Vaatame, mõtleme, mida võiks kinkida. Kui te ise ei oska välja mõelda, mida kinkida, siis tulge küsige õpetaja käest. Ja igaüks võiks juubeliaastal oma liikmeannetust tehes ja ka kiriku korjanduskarpi annetust pannes mõelda, et see on minu kingitus auväärsele juubilarile. Meie esivanemad ehitasid meile 150 aastat tagasi kiriku. Selleks koguti regulaarselt annetusi kõigis tsaaririigi luterlikes kirikutes. Annetatu anti Jaani ja Kaarli kiriku ehitamiseks. Nüüd, 150 aastat hiljem saame meie mõelda, mida meie kingime. Olen kahelt inimeselt, kes on kiriku kellamängu jaoks kinkinud kellad, oma tänusõnade vastuseks kuulnud, et neid ei pea tänama. Nemad tänavad hoopis neid, kes neil nii ilusa asja tegelemisel osaleda lasevad.“