Koguduse lood

Tallinna Jaani koguduse uue nõukogu valimised on 6. novembril. Enne seda on 12. september see tähtis kuupäev, mida tuleks silmas pidada. Koguduse täisliikmed saavad selle ajani esitada oma kandidaate nõukogusse.

Lähemalt räägib õpetaja Jaan Tammsalu:

„Kõigil koguduse täisõiguslikel liikmeil on võimalik allkirjastada kuni kolm esildist. See tähendab seda, et koguduse täisõiguslikud liikmed võivad vaadata, et see või teine inimene võiks olla nõukogusse väga sobiv, ja võtavad siis koguduse kantseleist sellise nõusolekukirja. Soovitud inimene kirjutab sellele alla, kui ta on nõus ehk kui te saate ta n-ö pehmeks räägitud.

Kümme koguduse täisõiguslikku liiget peavad sellele esildisele kirjutama oma allkirja. „Meie, Tallinna Jaani koguduse täisõiguslikud liikmed, esitame nõukogu kandidaadiks selle inimese.“ Nimed ja allkirjad alla. Sinna juurde läheb siis kohe kandidaadi nõusolekukiri, mitte et sekretär peaks hakkama otsima seda inimest taga ja siis leitu ütleb, et „oi, ma pole kuulnud-näinud ega tea midagi“. Kõik peab korrektselt käima.

Kuigi seaduse järgi on nii, et neid kümne allkirjaga lehti on võimalik esitada kuni kaks nädalat enne valimisi, palume, et seda tehtaks enne 12. septembrit. Sest muidu need kandidaadid ei lähe nendesse voldikutesse, kus on kõikide näopildid ja väikesed selgitused juures, kes see inimene on, ja need kandidaadid jäävad varem esitatutega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Kui inimestel on juba mitu nädalat käes näiteks 30 inimese nimed ja näopildid, aga valimiste päeval selgub, et tegelikult on veel üks Jüri ja veel üks Mari ... Ja siis tuleks hakata nende kohta kohapeal selgitusi andma.

Selleks, et kõik kandidaadid oleksid ühel joonel, on meil suure kogudusena palve, et olge head, tehke need esildiskirjad ära hiljemalt 12. septembriks. Siis me jõuame need veel juhatusest ja nõukogust läbi lasta, need seal kinnitada. Me saame siis rahulikult eeltööd teha ja kõigil on aega tutvuda nõukogu kandidaatidega.

Voldikusse tulevad kandidaadi foto ja info, millal see inimene on ristitud, leeritatud ja mis ametit ta peab. Need on mõned väga lihtsad asjad, mis on vajalikud selleks, et kõikide kandidaatide näod ja teod inimeste silme ees natukenegi kokku läheksid. Osad kandidaadid on väga-väga tuntud ja neid näeb peaaegu igal pühapäeval kirikus ja nad on ka väljaspool kirikut väga tuntud. Teisi teavad vähesed, aga ka nemad võiksid nõukogus väga head tööd teha.

Meil oli siiamaani väga ebavõrdne seis, kui ka töötegijad ja vabatahtlikud abilised said kandideerida. Iga koguduseliige sai hääletada, igaühel oli viis häält ja põhilised hääled võtsid töötegijad, keda on igal pühapäeval näha. Ja siis on nii, et umbes viis enim hääli saanud nime võtsid peaaegu kõik hääled ära ja edasi jagus veel näiteks üks hääl ühele kandidaadile ja kaks häält teisele kandidaadile ... Mõni sai nulli, sest ta ise ei olnud enda poolt hääletanud ... Sedasi tekkis hästi ebavõrdne situatsioon neil valimistel. See on ka üks põhjus olnud, miks me nüüd muutsime valimiskorda – selleks, et häälte arv läheks natukene ühtlasemaks ja et kandidaadid ei tunneks end oma saadud ühe häälega asjatult ignoreerituna. Kandidaadid sageli ei taipa siis ära, et lihtsalt need tuntud inimesed ehk töötegijad, kes on inimestel pidevalt silme ees, või avalikkuses väga tuntud persoonid, lihtsalt korjavad need põhihääled ära. Meil ei ole 21 häält, vaid igal inimesel on viis häält. Isegi kui mina veenan umbes 15 inimest, keda juhatus on otsustanud, et tasub veenda, siis ma ei saa neile kõigile oma häält anda – ma saan anda hääle ainult viiele. Ja kui mõni vaatab mulle solvunult otsa, et „näe, isegi sina ei andnud mulle häält“, siis tuleb aru saada, et ma lihtsalt ei saa üle viie hääle anda.

Töötegijad ja vabatahtlikud saavad koguduse töösse sekkuda teisi teid mööda – seejuures väga aktiivselt ja ilma igasuguse probleemita. Tahame edaspidi teha enne nõukogu koosolekut töötegijate ja vabatahtlike abiliste koosoleku, kus arutame läbi kõik selle, mida nõukogu hakkab arutama.“