Nädala mõte

„Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: „Ole meile kuningaks!“ Aga õlipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viigipuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viigipuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid puud viinapuule: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga viinapuu vastas neile: „Kas peaksin loobuma oma veinist, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?“ Siis ütlesid kõik puud orjavitsale: „Tule sina meile kuningaks!“ Aga orjavits vastas puudele: „Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid.“ (Km 9:8–15)

Tegemist on mõistujutuga, nagu neid pühakirjas on üsna palju. Jutustajaks on mees, kelle isa Giideon on olnud üks Iisraeli rahva kohtumõistjaid, nende juhte. Giideoni juhtimise all on rahvas minema kihutanud võõramaised okupandid ja Giideon on seetõttu rahva seas väga austatud, rahvas on teinud talle ettepaneku hakata nende kuningaks. Giideon aga on selle ettepaneku tagasi lükanud, öeldes et Iisraeli rahva üle valitseb Jehoova. Pärast Giideoni surma pöördus rahvas oma Jumalast ära ja hakkas kummardama ebajumalaid. Üks Giideoni liignaise poegadest, kartes, et äkki tahab keegi Giideoni tõelistest poegadest valitsejaks saada, läheb pealinna, kus on suure mõjuvõimu kogunud tema ema sugulased, ja rõhutades oma sugulust nendega, laseb end valida kuningaks. Kartes võimuvõitlust, laseb ta hukata oma 70 poolvenda. Eluga õnnestub pääseda vaid ühel, kes kuuldud mõistuloo räägibki.

Huvitav on see, kuidas rahvas endale juhte ja valitsejaid valib. Huvitav on see, millised on inimesed, kes juhtivatele kohtadele kandideerivad. Mõistujutust kuulsime, kuidas puude valitseja aust keeldusid nii õlipuu, viigipuu kui ka viinapuu. Kõik need on sellised puud, mis on väärtuslikud, mis kannavad vilja. Nad ise on oma väärtusest teadlikud, on selle üle uhked ja nad ei vaja kõrgeid ametiposte, et kellelegi oma väärtust tõestada. Neil pole vaja intriige, et näida sellena, kes nad tegelikult pole. Võib-olla on nende tagasihoidlikkus teinekord kahjukski, sest nõnda pääsevad juhi kohale orjavitsa sarnased tüübid. Orjavits tagasihoidlikkuse all ei kannata: ta pakub lahkesti pelgupaika oma varju all. Aga mis varju saab olla vitsal? Pole tal ju lehtigi. Soetada sõprust vitsaga selleks, et ta ei lööks sind ennast, on aga rumal: vits ju löömiseks ongi. Midagi peale valu tal pakkuda ei ole. Ja kuigi ta võib lüüa kibedalt vaenlase pihta, lööb ta ometi veel kibedamalt oma alamaid – kui need, olles tüdinenud tema viljatusest, tahaksid endale uut valitsejat otsida.

Öeldakse, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Küllap see tõesti ongi nõnda. Ka meie tänases mõistuloos ettekuulutatu sündis: needsamad, kes olid endale kuningaks valinud vennatapja, astuvad tema vastu üles, tahavad teda kukutada ja kuigi nad ta lõpuks hävitavad, hukkub enamik neist sõdade käigus ka ise.

Valimistevahelisel ajal oleme küll kuulnud kurtmist ja ehk isegi sellele kaasa torisenud: meie juhid, meie valitud, ei tee midagi meie heaks, ainult ajavad oma taskuid varasid täis ja kaklevad omavahel. Aga – meie ise oleme ju nemad valinud! Miks valib inimene ikka ja jälle valesti? Võib-olla on selle küsimuse vastuse võtmeks sõnad meie tänasest loost, kus öeldakse, et pärast Giideoni surma rahvas lahkus Jehoova teedelt ja hakkas kummardama ebajumalaid. Kui me aga kummardame ebajumalaid, kui me enam ei hinda seda, mida tahab meile pakkuda Jumal, vaid me valime ebajumalate väärtused, siis pole ime, et meie silmad pimenevad ja me ei suuda teha õigeid valikuid. Siis pole ime, kui valime viinamarjade asemel nahatäie. Omad vitsad peksavad. Aga kas me tõesti pole suutelised õppima ilma vitsata?

PALVE: Issand, luba meil jääda käima Sinu teedel. Anna meie silmadele selgust ja kingi südamesse tarkust, et me suudaksime näha seda, mis on tõeliselt väärtuslik, ja oskaksime siis, kui peame ja saame valida, valida õige ja hea, sellise hea, mis on ka Sinule meelepärast ja juhatab Sinu poole. Aamen.