Nädala mõte

„Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast! Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde. Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!“ (Nl 3:39–41)

Miks inimesed nurisevad? Põhjuseid rahulolematuseks ja nurinaks võib alati leida, sest paraku pole maailm, milles me elame, täiuslik. Selles on raskusi, muresid, kannatusi. Kahjuks mõtleme harva sellele, et need on enamasti seotud just inimeste tegemiste ja tegematajätmistega. Kõikvõimalikud loodusõnnetused põhjustavad vaid murdosa kõigi kannatuste kogusummast. Aga nii kummaline, kui see ka pole – me näime seda ebatäiuslikkust lausa nautivat. Seda, mis halvasti, märgatakse hoopis kiiremini, ja sellest räägitakse hoopis suurema mõnuga kui heast ja ilusast. Heast ja ilusast sageli üldse ei räägitagi, sellele ei pöörata sageli isegi tähelepanu, otsekui oleks see iseenesestmõistetav, et elus on kõik hästi. Uudised algavad ja ajalehtede esiküljed täidetakse tavaliselt ikka mingi halva sõnumiga, mille pealkiri on suurelt ja rasvaselt trükitud. Ka omavahelistes vestlustes on esiteemadeks ikka mingi katastroof, õnnetus või sigadus, millega keegi on kusagil hakkama saanud. Alles seejärel, kui aega on, tulevad ka teised teemad. Hea ja ilus ei ole atraktiivne, see n-ö ei lähe peale, ei müü nii hästi kui halb. Nurisemise puhul esineb alati kindel standard: nuriseja väidab, et temale või siis kellelegi veel on tehtud liiga, tehtud ülekohut. Keegi on midagi teinud valesti või halvasti. Ikka on paha allikaks need teised. Need seal väljaspool nurisejat. Need, kes on püüdnud midagi ära teha, midagi teinud, kuid eksinud. See, kes midagi ei tee, ei saagi eksida. Samas – see nuriseja ise ei tee kunagi mingit konkreetset ettepanekut, kuidas reaalselt olukorda muuta, pole valmis ise midagi ette võtma, midagi tegema selleks, et olukord muutuks paremaks. Ta vaid nuriseb: ja mitte enda, vaid just teiste üle. Nurisemisest on aga vaid üks lühike samm virisemiseni – täiskasvanute variandini jonnimisest. Jonniv laps pole just meeldiv vaatepilt ja ega jonniv täiskasvanugi parem pole.

Vana-Kreeka filosoofidelt pärineb ütlus „Tunne iseennast!“. Nad uskusid, et kõik maailma probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei ole iseennast piisavalt tundma õppinud, mistõttu ajavad nad segi päris maailma ning nn välja mõeldud maailma. Ma arvan, et selles väites on palju tõde. Kas meie tunneme iseennast? Kas me teame, mida teeb Jumal, kui ta meie peale vaatab? Kas naeratab või kortsutab kulmu? Kas meie, nurisejad kristlased, oleme ka tegelikult sellised, millised me enamasti arvame endid olevat: tihedas palvesuhtes Jumalaga, vagad, õiged, tublid ja toredad, head eeskujud teistele, jäljendamist väärt? Kui jah, siis pole meil mingit põhjust nuriseda – meie suhted Jumalaga, meie Loojaga, on korras. Ja see ongi ristiinimese elus kõige olulisem – usk, et viibitakse armuseisundis, kõigeväelise Jumala armu all. See usk on meile lõputu rõõmu ja tänu põhjuseks.

Kuid ei, kui me tunneme, et me ei ole sellised, nagu olema peaksime ja olla tahaksime, kui meie side meie Jumalaga on katkenud või kaklemas, ka siis pole meil tegelikult mingit põhjust nuriseda. Passiivne nurisemine on äärmiselt mõttetu ja viljatu tegevus, mis ei muuda midagi. See pole isegi tegevus, vaid hingeseisund, mis pärsib igasugust tegutsemist. Meie, kes me nuriseme teiste tegemiste ja tegematajätmiste üle, tahaksime muuta teisi, peaksime alustama muutmist sellest, keda me ainsana muuta saame – iseenesest. Uurigem siis ja proovigem oma teid. Kas need viivad meid lähemale meie Jumalale? Kui see nõnda pole, kui näeme, et oleme Tema silmist kaotanud, teelt kõrvale eksinud, siis ärgem kaotagem väärtuslikku aega nurisemise ja virisemise peale, vaid pöördugem tagasi. Tagasi Tema juurde, kes parandab meie eksimused, peseb meid puhtaks meie süüst ja näitab meie elus taas kätte õige suuna. Ja lõpetades nurisemise ja virisemise, muutume hoopis meeldivamateks inimesteks ka oma kaasteeliste silmis. Muutume nendeks, kellega on hea ja meeldiv kõrvuti oma elurännakut rännata. Muutume nendeks, kes tekitavad tahtmist teistelgi Jumalat tundma õppida ja Tema juurde jõuda.