Nädala mõte

 

Jeesus: „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.“ (Ps 1. Mt 10:13–14)

Lai värav ja avar tee on kutsuvad. Tundub, et nendest läbi minejatel ja nendel rändajatel on palju võimalusi, ahvatlevaid pakkumisi, palju põnevam-avaram elu kui kitsast väravast läbi minejatel ja ahtal teel kõndijatel. Miks muidu on laiast väravast läbi minejaid, avaral teel kõndijaid palju! Rahva hääl pidi olema ju jumala hääl. Samas, nii ütlejad ei täpsusta, millise jumala hääl.

Kuid kitsas ja ahtake hirmutab paljusid. Pole palju ju neidki, kes mingi ilusa eesmärgi nimel palju pingutada viitsivad. Massid on valmis sellistele pikalt pingutajatele plaksutama, kui nad peaksid kuulsaks saama, medaleid tooma, kõrgeid kohti noppima. Paljud on isegi nõus uskuma, kui kõneldakse suurtest pingutustest, paljudest loobumistest, mis maisesse kõrgusesse jõudmine on nõudnud. Üks kunagi Eesti koondises võistelnu rääkis mulle hiljuti, kui tänulik ta on, et oskas õigel ajal lõpetada. Lisas, et need, kes jätkasid, ei saa lennujaamade turvakontrollidest lihtsalt läbi, sest nad on rauda täis – väga paljude luumurdude, ränkraskete vigastuste paratamatus.

Ettevaatlik hoiab eemale. Tark ei torma. Kitsas ja lai värav seisavad lähestikku. Ka kitsas ja lai tee. Liiga kaua on liiga paljud arvanud, et elu, millest Jeesus siin räägib, algab siis, kui kitsast väravast läbiläinu on mööda kitsast teed oma maise elu otsani korralikult rännanud. Jeesus ei ütle nii. Ta on just kõnelenud sellest, et me peaksime oma ligimestele tegema seda, mida me soovime, et nemad meile teeksid. Jeesus ei ütle, et siin maa peal pole ELU võimalik. Isegi igavesest elust ei räägi Jeesus kui elust pärast surma.

Kitsast väravast läbi minejad jõuavad ellu viivale teele – eluteele. Elada on võimalik ka täna ja just praegu. Tunda rõõmu, armastust, armastada ja rõõmustada teisi, muuta teiste elu elamisväärsemaks, naerda koos naerjatega ja nutta koos nutjatega, olla tundlik ja hooliv. Igavene elu algab juba siin ja kui see siin ei alga, siis vaevalt jõuab elutuna elanu sellesse sealpool surma lävepakku.

Uku Masingut osundades: „Kes usub Jeesust, selle elu saab jälle õigesse korda. Seetõttu on ta õnnis, st õnnelik ja rahul juba siin maailmas, ja kui seda pole siin, siis ta vaevalt saab seda tulevases ilmas. Eestlasele pole meeleparandamine mitte mingi järsk suunamuutmine ... vaid meele parandamine. Meel ei tähenda yht kylge, vaid kõiki psyyhilisi omadusi inimeses: mõistust, tundeid ja tahet. Ja parandada tähendab teha tugevaks, seada korda, mis on lagunenud või unarule jäänud. On vaja kõrvaldada ylearune ning see, mis on nõrk, teha tugevamaks, s.o paremaks.“

Jah, seda parandustööd tehes, rännates sellel kitsal rajal, mida mööda meie eel on kõndinud Jumala Poeg, me elame aina elusamat elu ja kord aidatakse meid sellelsamal teel siinse ja sealse vahelisest lävepakust üle ja öeldakse meile, et oleme olnud ustavad pisku üle ja seepärast pannakse meid palju üle – oleme need, kes pärivad kuningriigi.

Õige asja pärast vaevanägemine, enese piiramine parema pärast pole asjatu. Selleks, et poleks kord piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast, on mõistlik valida õige värav ja tee igal hommikul, igal ristteel seistes ja seal, kus taipame, et me oleme õigelt rajalt eksinud, on mõistlik tunnistada oma vigu, paluda andeks, pöörata ümber ja rännata elurajal. Sest eksimine on inimlik, aga uhkusest eksitusse jäämine on kuratlik. Kui elu on kingitud, on mõistlik elada – täna, homme ja igavesti.

PALVE: Issand, vaata Sina, kas me oleme valuteel, ja juhata meid igavesele teele. Aita leida kitsas värav ja ahtake tee, millel rändajad leiavad jäädava rõõmu. Aita meil elada.