Jutlused ja mõtisklused

Jaan Tammsalu

„Ja Filadelfia koguduse inglile kirjuta: „Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukusta, ning lukustab, ja ükski ei ava: „Ma tean su tegusid! Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime. Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid. Ma tulen varsti. Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!“ (Ilmutuse 3:7, 8, 10 ja 11)

Filadelfia – ilusa nimega linn – Vennaliku Armastuse linn. Paljude võimaluste linn, mis asetses Roomast ida pool asuval kaubateel. Viljaka pinnasega vulkaaniline ala, kus kasvasid ülihästi viinamarjad. Samas ka ohtlik linn. Taas ja taas raputasid seda paika maavärinad, varisesid taas just taastatud hooned. Linn asutati 140. a eKr. Meie ajaarvamise 17. aastal lammutas võimas maavärin selle linna täielikult. Inimesed aga tulid tagasi ja ehitasid Filadelfia taas üles. Filadelfia ei olnud vaid uks idasse ja viljakas maa. See linn oli avatud uks paljudele võimalustele.

Kas meie märkame enda ees olevaid võimalusi? Kas märkame oluliste uste avanemist? Kas aimame ette nende sulgumist? Suur Šoti teadlane Alexander Graham Bell on kord öelnud: „Kui üks uks sulgub, avaneb mõni teine, aga sageli me põrnitseme nii kaua ja nii pettunult seda sulgunud ust, et me ei näe meile avanenud ust.“ Kes oleme meie? Kas need, kes põrnitsevad sulgunud uksi kurbusega, või need, kes otsivad uksi, mis avanevad?

AVATUD UKS JA ISSANDA TULEK

Ilmutuse raamatus antakse hinnang seitsmele kogudusele. Filadelfia kogudus on üks kahest, keda ei taba kriitikanooled. See kogudus saab kiita. Kiitus ei tule ekslikelt inimestelt. Jumal ise annab kogudusele väga positiivse hinnangu. Issand ütleb, et Ta armastab seda kogudust. Mille eest? „Ma tean su tegusid!“ ütleb Issand, „Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada. Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime.“

Jumal saab selle koguduse keskel tööd teha. Nad panevad tallele Jumala Sõna ega salga oma Jumalat. Kristlasi ei ole Filadelfias palju, aga nad on ustavad. Jumal ütleb sellele kogudusele: „Sul on vähe jõudu.“ Ka selles linnas siin pole kristlased enamuses. Meilgi pole palju jõudu, aga koos Jumalaga võib ka väike ustavate hulgake mägesid vale koha pealt õigele kohale liigutada. Meie kirikust ja kogudusest kõnelevas raamatus ja lääneseinal olevalt näituselt saab teada, kuidas seda kirikut on ehitatud, ja sedagi, kuidas seda kirikut on kõige kõrgema maise võimu tasemel tahetud lammutada. Meie kiriku lugu kõneleb imeliselt avanevatest ustest, Jumala hämmastavast armust ja hoolitsusest, kaitsest ja õnnistusest. Mitte keegi ei suuda sulgeda ust, mille Jumal on otsustanud avada. Kuid seesama Jumal, kes avab uksed, võib need ka sulgeda. Tark on see, kes kasutab võimalust avatud uksest sisse astuda enne, kui uks taas sulgub.

Issand ütleb Filadelfia kogudusele: „Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.“ Me ei tea midagi homsest. Üks on aga selge, ükski uks pole meie ees igavesti avatud. Tark on see, kes siseneb õigest uksest õigel ajal. Tark on see, kes teeb õigel ajal õigeid asju.

Igale asjale siin päikese all on oma aeg. Täna me oleme tulnud sisse avatud ustest. Täna veel on see päev, see imeline võimalus.

Mõtlen taas kolmele RAM-i jõulukontserdi plakatil olevale lühikesele sõnale – USK ON UKS. Jah, see on nii.
Ilmutuse raamatus oli kirjutatud: „„Ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada,“ ütleb Issand.“

Tema avas ukse, aga meil tuleb sellest sisse astuda. Kas julgeme seda teha? Imelik küsimus, arvab nüüd mõni. Me ju oleme sees? Jah, me oleme selles kirikus sees, aga küsimus pole vaid selles. Küsimus on meie usus ja usalduses. Küsimus on, milliseks me oleme muutunud. Küsimus on selles, kas elame Jumalas või ei. Kas oleme avanud oma hingekambri Talle ja oma ligimestele? Kas jõulude saabudes kõneldakse meist, kui öeldakse Maarjast ja Joosepist ja sündivast Jeesuslapsest – „neil polnud ruumi“?

Issand ütleb Filadelfia kogudusele: „Et sa oled hoidnud minu ootamise sõna, siis hoian ka mina sind läbikatsumistunni eest, mis on tulemas kogu ilmamaa peale, et katsuda läbi ilmamaal elavaid.“

Issand ei luba oma ustavale väikesele kogudusele, et peagi tulevad palju paremad ajad. Ei, Ta räägib peagi tulevatest tõsistest raskustest. Tulevad läbikatsumise ajad.

Vahel mulle tundub, et need ajad on juba käes. Ajad, mil meid ümbritsevad tuhanded võimalused, tuhanded kiusatused. Maailm on täis külvatud segadust. Kõiksugust informatsiooni langeb kõikjalt meie peale ja on raske eraldada õiget valest, tõelist kunstlikust, head halvast, tarvilikku tühisest. „Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!“ Nii ütleb Issand oma ustavatele.

Jeesus ütles kord ühele tublile usklikule mehele: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.“ Ta ei öelnud, et usklik ja ustav on juba selle sees, vaid et mees pole sellest kaugel. Me võime aastakümneid elada ilusat ristiinimese elu ja komistada taevariigi lävepakul. Ühes Navitrolla töödega kalendris on detsembrikuu üle üks huvitav pilt. Sellel on ilus kirik ja kiriku lähedal tukub lohe. Pildil on allkiri „Mitte kaugel kirikust magab väike lohe“.

Mitte vaid Jeesus pole kaugel ühestki meist. Seda on ka hingevaenlane. Võitlus iga inimese hinge pärast käib viimase sekundini.

Paljud piibliuurijad arvavad, et Ilmutusraamatu seitse kirja on kirjad erinevates aegades elavale kristlikule kirikule ja et just see – kuues kiri Filadelfia kogudusele – on kirjutatud meile, just sellesse ajajärku, kus elame meie. See on armuaeg, avatud ukse aeg, aeg, mil kristlus saab maailmas levida vabamalt kui kunagi varem.

Selle järgi on ees veel vaid üks aeg – aeg, mida kirjeldab viimane Ilmutuse raamatu kirjadest – kiri Laodikea kogudusele. Uksed on sulgumas. Kogudus on muutunud leigeks ja leiged lubab Issand välja sülitada. Kristlik kirik ise arvab siis, et kõik on temaga kõige paremas korras. Issand ütleb Laodikea kogudusele: „Et sina ütled: „Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki“ – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Kuid siiski on veel võimalus muutusteks. Kõik uksed ei ole veel sulgunud. Issand ütleb: „Ole siis innukas ja paranda meelt!“ „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“

Uks on avanenud. Keegi meist ei tea, kui kauaks.

Olulisim on taibata, et täna on võimalus astuda sisse ja jääda Temaga, kes jääb igavesti.

PALVE: Nii nagu laulik, tahaksin minagi tulla ja jääda Issanda kotta oma elupäevade otsani. Seal, kus mina tajun vaid koormaid, mind alla suruvat valu, näed Sina pärga mu peas. Sina oled kuningate kuningas. Mina olen Sinu laps – Kuninga poeg või Kuninga tütar. Sinu on kroon ja minu on pärg. Sinuta poleks mind ega pärga. Aita mul hoida seda pärga ja hoia mind läbikatsumistunni eest, mis tuleb kogu maailma peale. Aita mind, et ma ei komistaks Sinu kuningriigi lävepakul. Salvi mu silmi, et ma näeksin. Ava mu kõrvad, et ma kuuleksin – Sinu koputust. Sina avasid ukse – mulle! Anna mulle tarkust avada Sulle, kui Sa koputad – täna ja minu maise elu viimase silmapilguni.

*****

(Foto: Sven Tupits)