Augusti esimesel nädalavahetusel avati Tallinna Jaani kiriku galeriis ja Viimsi Püha Jaakobi kirikus URMO RAUSI isikunäitus „aqua vitae“. Mõni päev hiljem ajasime kunstnikuga telefoni teel juttu. Kuna ta elab Hollandis Haagis Põhjamere ääres, kostsid siia selgelt ära ka sealsete kajakate huiked. Vee ääres ja üle vee.
Kuhu viivad unistuste valged laevad või ehk helesinised linnud, nagu on näha Jaani kiriku galerii seinal? Sest nagu te ütlesite näituse kaaskirjas – vesi on unistamise materjal.
Seda öeldes tsiteerisin ma prantsuse filosoofi Gaston Bachelardi, kes on kirjutanud terve raamatu veest. Õigemini on ta kirjutanud neljast elemendist: tulest, maast, õhust ja veest – igaühest eraldi raamatu. Ta on käsitlenud inimese mõttemaailma ja ka kirjanduslikku sidet nende materjalidega. Bachelard on üks minu lemmikuid ja aegumatu.
See on tõsi, et vesi on unistamise materjal. Me kõik läheme mere äärde suvepuhkusele, vesi viib meie mõtted mujale – eriti siis, kui olla veega dialoogis. Kui me läheme randa või oleme oja ääres, siis me suhtleme veega kui elava materjaliga.
Kuhu praegu peaks vesi mõtted viima? Mille juurest ära?
Me elame segasel ja keerulisel ajal. Vee juurde minek on üks võimalus ennast sellest maailmast välja lülitada ja mõtiskleda. Veega on seotud palju tarkust – eriti voolava veega. Voolav vesi on oma olemuselt looduse palve. Kui osata seda näha ja kuulata, siis see annab sideme algmaterjali ja Looja endaga.
Voolav vesi on Eesti rahvausundis olnud püha. Vett tuli hoida ja veevoolu ei tohtinud takistada, vesi oli vaba element. Sellest maarahva vee pühaks pidamisest on kirjutanud kirikuõpetaja Johann Gutslaff 1644. aastal oma raamatus „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“. Sama on allikatega. Allikad on läbi aegade olnud pühad.
Eesti muinasusundis elas igas veekogus vetevaim. Vette ka ohverdati. Ülemiste vanake ei ole midagi muud kui üks vetevaimudest. Ka teistes vanades kultuurides oli samamoodi, mõtleme või Poseidoni peale Antiik-Kreekas. Rahvausundites on veel alati olnud hing.
Rääkimata ristimisveest kristlikus kirikus.
See on olemuselt arvatavasti täpselt sama – osasaamine pühadusest. Vesi on elu ja uuestisünni alge. Ristimisvett võib tõlgendada mitmel moel, kuid see on kindlasti ka elu algest osasaamine.
Milliseid eredamaid isiklikke kokkupuuteid teil on olnud veega? Olete nimetanud, et vesi on ka tulekahju kustutaja ...
See oli pigem sümboolne mõte, vesi on alati olnud tule ja ka kuivuse vastand. Nad on omamoodi paaris, mõlemat on vaja. Ka tuli puhastab, kuid vesi on ikkagi see, millest kõik uuesti algab.
Ma olen oma hingelt pigem sisemaa inimene, mul ei ole otseselt merd vaja. Kui osa inimesi on merest sõltuvuses, räägivad, kuidas nad kogu aeg peavad saama mere äärde, siis minule pakub üks ilus järv hingeliselt rohkem vee-elamust kui meri.
Vee mõttes on mulle kõige enam elamusi pakkunud Šveitsi mägijärved oma ilus ja ka Vahemeri. Ma pigem olengi rohkem Vahemerest kui Läänemerest sõltuv, sinna ma tahan kogu aeg tagasi, seal on minu vaimne kodu. See on minu jaoks väga sügava kultuurilise tähendusega meri. Igas riigis, mis teda ümbriteb, on ta natuke erinev, aga samas ta ühendab ja Vahemere maade kultuur ongi tekkinud sellest ühendusest ja üksteiselt õppimisest.
Kuidas vaadata vett, näha vee tarkust?
Eestis on väga palju ilusaid allikakohti, nendest on ka kirjutatud, neid on kaardistatud. Kui Eestis tahta sisemaal ringi rännata, siis on see huvitav teekond. Iga allikaga on seotud oma lugu, mis läheb sügavuti ajas tagasi.
Voolava oja kaldal istumine või jalutamine on samuti väga hea võimalus ennast argimaailmast välja lülitada ja kaotada enda jaoks aeg. Igal inimesel võiks olla oma allikas või oja, kuhu saab ikka naasta. Mul on Viljandimaal oma oja ja ta on justkui elusolend, kes ootab mind alati tagasi.
Miks näituse pealkirjaks sai just „Eluvesi“?
Seda võib võtta väga üks ühele, aga võib tõlgendada ka väga mitut moodi. Kui me praegusel ajal räägime kliimaprobleemidest, siis lõpuks taandub kõik see vee peale. Olgu siis veetaseme tõus või jäämägede sulamine.
Näituse nime idee sündis mul juba kevadel, kuid paradoksaalselt lugesin hiljem juunikuise põua ajal, et Viimsis oli veeprobleem ja inimesi manitseti vett säästlikult kasutama.
Vesi on kõigi inimeste teema. See, kuidas me veesse suhtume, kuidas hoiame teda puhtana või saastame, on keskne teema elu säilimisel maa peal. Väga paljud liigid on mõjutatud vee puhtusest. Vesi on kõige olulisem element ning teda tulebki pühaks pidada.
Milline on olnud sellele näitusele jõudnud maalide sünd ja kasvamine?
Ma olen kõik need maalid maalinud Hollandis Haagis. Ma elan seal umbes 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Põhjamerest, käin düünidel peaaegu igal õhtul jalutamas.
Näitusel mul on erinevad vaated merele. Mõni maal on Capri maalide seeriast. Inspiratsiooni sain Capril käigust koroonaajal, see avaldas mulle väga sügavat muljet.
Mõni maal on düünidest, olen siitsamast oma lähedalt saanud inspiratsiooni. Osa maale on eri impulssidest lähtuvad, ma iga kord ei maali seeriatena, aga vee-element on mul alati väga südamelähedane olnud. Näitus on kokku pandud veeteemalistest seeriatest ja veeteemast inspireerituna.
Mulle tundus kõige lihtsam panna kaks näitust kokku veeteemal.
Sellist näitust oleks võimalik vist kus iganes teha, aga miks just Jaani kiriku galeriis?
See päris nii ei ole, et sobiks kuhu iganes. Ettepanek teha kaks näitust üheaegselt Jaani kiriku galeriis ja Viimsi kirikus tuli Erkki Juhandilt. Kokku on need kaks näitust päris suures mahus – 19 maali. Neile kahele näitusele oli vaja leida spontaanselt ühisnimetaja. Näituse kokkupanek on ruumitunnetuslik küsimus ja ruumid on unikaalsed. Ruumid dikteerivad mingil kujul alati ka näituse sisu.
Mida kirik teie jaoks tähendab?
Ta tähendab mulle päris palju. Ma olen katoliiklane, aga olen kirikuga mitmel moel oma elus olnud päris palju kokkupuutes, seotud. Üliõpilasena ma töötasin Pariisis kolm aastat kloostris. Kloostris töötamine võimaldas mul katta oma õpingute kulud ja ma olen selle eest elu lõpuni tänulik. Võin öelda, et sain oma hariduse paljuski tänu kiriku abile. Tol ajal oli Prantsusmaal välisüliõpilastel keelatud töötada. Kloostris öeldi mulle aga, et „siin ei ole Prantsusmaa, vaid meie teenime teist riiki“.
Viimastel aegadel ma olen sattunud tänu laste õppimisele päris palju Inglismaale ja Šotimaale ning avastanud seda, et kirik on siiski veel lääne tsivilisatsiooni väga tugev ühisosa. Kui kuhugi minna, siis üks esimesi kohti, kuhu sisse astuda, on ikka kirik. See on koht, kus oled alati kodus.
Mis kommentaare kõlas näituse avamisel külastajate suust?
Ega kunst – nagu ka muusika – eeldagi, et seda hakkaks keegi sõnades kirjeldama, väljendama, see on ikkagi emotsioon, mida kogetakse, ja seda ongi sõnades raske väljendada. See võib olla ka selline emotsioon, mis ei avaldu kohe. Inimene läheb näituselt ära ja mõtleb ehk mingi kujundi või kujundite assotsiatsiooni üle. Kujundid võivad jääda nagu muusikagi pähe kumisema. Tähendus võib nähtule tekkida palju hiljem.
Kunsti sõnum ei ole sõnaline, vaid visuaalne, sõnadesse on seda raske panna. Kunst on visuaalne poeesia.
Kuid püüdke sõnastada, miks inimene võiks sisse astuda Jaani kiriku galeriisse ja seal vaatama jääda?
Visuaalne kunst avardab meeli. Kui inimene astub galeriisse sisse, siis ta paratamatult läheb teise maailma – mitte tingimata kunstniku maailma, vaid tal tekib oma nägemus asjadest, oma mõtterännak. Kunsti üks mõte ongi viia inimene tavamaailmast eemale ja panna unistama. Kui ma ütlesin, et vesi paneb unistama, siis ka kunst paneb unistama, see on kunsti ja vee ühisosa.
Kunsti eesmärk on inimese mõtteid mujale viia ja neid ehk ka ilusamaks teha, anda ilu- või esteetikaimpulssi. Mina kunstnikuna ikkagi väärtustan ilu, ma arvan, et kunst peab inimesele andma positiivset emotsiooni, mitte negatiivset. Vähemalt minu jaoks on kunstiloome üks eesmärk anda inimesele positiivne elamus.
(Foto: Heidi Tooming. Kunstnik Urmo Raus näituse „aqua vitae“ avamisel Tallinna Jaani kiriku galeriis.)
