Vaimulikud vastavad

tänulikkus

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.

Tänulikkusest ja selle puudumisest kõneldakse Piiblis päris palju. Esimese asjana tuleb meelde see, kuidas Jeesus kümme pidalitõbist terveks teeb ja nendest kümnest tuleb Jeesust tänama vaid üks. Jeesus küsib, kus on teised üheksa. Nii et tal ei ole ükstaspuha, kas tullakse tänama või ei tulda. Psalmid on tulvil Jumala tänamist ja üleskutset Teda tänada.


Oska märgata!


Tänulikkusega on see, et selleks peavad olema silmad, õigemini kõik meeled avatud. On inimesi, kes ei leia mingit põhjust tänulikkuseks. Nad leiavad kogu aeg, et kuskil läheb kellelgi teisel kogu aeg paremini ja kellelgi teisel on palju rohkem, vägevamini, ilusamini. Ja kuna temal ei ole nii nagu sellel, kellel on ilusam-parem jne, siis temal pole küll mingit põhjust tänada.


Olin Ahvenamaal ja käisin hea sõbra soovitusel Mariehamnis vastavatud Ahvenamaa muuseumis. Istusin koos abikaasaga kahe „rannakivi“ peal – need olid pehmed kott-toolid – ja umbes pool tundi jooksis kolme suure ekraani peal video Ahvenamaa loodusest läbi nelja aastaaja. Meri, mets, aasad, linnud, loomad – kõik see, mida on võimalik Ahvenamaal kohata. Ja selle 20 minuti jooksul seda kõike vaadates tuli mul selline mõte, et võib-olla me küll tahaksime, et meil oleks rohkem kulda, aga kui palju me oleme päikese kullatud mände või merd vaatamas käinud? Kui palju me oleme võtnud aega, et näha kõike seda, mille eest on ikka väga põhjust tänulik olla?


Ma ei tea, kuidas sellega täpselt on, aga vahetevahel on inimestel nii, et kui kellelegi teisele ka antakse seda, mida sulle endalegi, siis on kuidagi ikka nina vingus. Kui ainult mulle antakse, siis on põhjust tänulik olla. Aga see, kuidas Jumal kuldab üle nii paljusid asju, kuidas Ta kingib sooja, valgust, miljoneid lilli, õitsvaid põõsaid või sügislehtede minekut ... Vaata oma ümber! Ma ei kutsu üles Ahvenamaa muuseumisse minema, et nelja aastaaega ekraanilt vaadata, vaid seal istudes ma taipasin, kui paljud päris asjad on mul vaatamata jäänud või kuidas ma istun tihtipeale kuskil arvuti taga, aga ei märka minna välja.


Sul ei ole olnud seda, mille eest sa ei ole olnud tänulik


Kui me jõuame nüüd selleni, miks peaks inimene tänama, siis keegi on öelnud, et see, mille eest sa ei ole olnud tänulik, seda sul tegelikult ei olegi olnud. Sa ei olegi selleni jõudnud. See ei olegi sinu oma olnud. Ma usun, et selles lauses on midagi väga täpselt ära tabatud. Loomulikult võib selle lause kallal ka norima hakata, aga mõte on õige – see, mille eest sa ei ole märganud tänulik olla, seda sul ei olegi olnud.


Mul on nii hea meel aeg-ajalt kuulda sellest, kuidas näiteks naised räägivad sellest, kuidas mehed, kes on pikalt haiged olnud, hakkavad selles haiguspõlves oma viimastel nädalatel, kuudel äkki avaldama armastust oma abikaasale ja tänama teda kõikide heade asjade eest, mida see naine on tema ja terve pere heaks teinud. Ja kuidas naised säravate silmadega ütlevad, et see tema minek oli nii kurb ja valus, aga see oli nii ilus, et ta jõudis need asjad ära öelda, et ta lõpuks avanes.


Ja siis ma jälle mõtlen, et mis kuramuse kinnisus see meil on, et me ei märka head ütelda igas päevas. Et me ei märka tänulikud olla igas päevas. Et me ei märka tänupalveid teha ...


Ühel pühapäeval, kui oli teemaks tänulikkus, ei olnud enne jumalateenistust jälle mitte ühtegi tänupalvet toodud. Mitte ühtegi. Ühel teisel pühapäeval, kui oli samasugune olukord ja tänulikkus oli teemaks, siis ma lihtsalt mõtlesin ise midagi välja ja ütlesin: „On toodud ...“ Eks ma ise tõin. Aga kas ristiinimeseks olemine tähendabki seda, et palud ja anud ja nõuad ja virised, aga tänulik ei mõista olla? Jumalale ja inimestele ... 


Kirikupalve esimene osa kui palve alguse mudel 


Jälle seesama, mida ma olen ikka ja jälle rõhutanud ka leerilastele, et kui me räägime jumalateenistuse neljaosalisest kirikupalvest, siis esimene osa on tänupalve. Ja ma imestan kirikuõpetajate üle, kes suudavad isegi selle täita palumisega: „Jumal, ma tänan Sind, aga tegelikult oleks seda või seda vaja või need ja need asjad on meil siin riigis ikka päris halvasti.“ 


Esimene kirikupalve palveosa on tänupalve ja see lõpeb ka tänulauluga. Ja see on tegelikult mudel sellest, kuidas võiksid meie palved alata. Ära hakkagi enne palvetama, vaid mõtle, mis on see, mille eest on sul täna põhjust tänulik olla. Ja ma usun seda, et kui me õpime Jumala ees tänulikud olema, kui me saame selgeks selle, et meie palved ei tohiks koosneda vaid palumistest, anumistest või koguni väljapressimistest, nagu mõnedes palvekodades on seda tehtud – „Jumal, Sa PEAD seda tegema, sest mul on Sinuga nii hea suhe ja ma kirjutan Sulle ette ka veel, mida täpselt Sa pead mulle veel andma“ –, siis kui me lõpuks saame aru, et see esmane, mis on palve mõte, on justnimelt tänu ja me õpime tänulikud olema Jumalale, siis ühel hetkel läheb iseenesest lahti ka see, et me õpime iseenesest tänulikud olema kaasinimestele.


Tänulike lähedal on hea olla


Ma olen tähele pannud, et tänulike inimeste läheduses on väga lihtne paljudel inimestel olla ja tänulikke inimesi on väga lihtne aidata. Ma olen väga paljudes kodudes käinud, paljudes haiglates, väga raskete haigete juures, ja seal kehtib tihtipeale üks ja seesama reegel. Ma näen, kui väsinud on need inimesed, kes peavad hoolitsema selliste haigete eest – olgu nad nii lähedased kui tahes –, kes on kogu aeg rahulolematud ja vinguvad kogu aeg. Ja soiuvad ja hädaldavad ja räägivad oma valust jne. Kõik, kes on lähedal, ju näevad, et need asjad on olemas.


Ja kui lihtne on aidata inimest, kes ütleb näiteks: „Minu kuldne minia, äkki ta tõstab mu pead, et saaksin armulauda oma haigevoodis lamades vastu võtta.“ Kui su poole juba niiviisi pöördutakse, siis kas te arvate, et see minia jäi teise tuppa või ... Ta kuulis seda läbi kahe ukse ja oli kõpsti kohal. Aga kui aina virised ja vingud, siis ei kuule sind keegi ka kuskil päris su kõrval.


Ütleks lihtsalt ja isegi natuke koledalt, et see võib teile võib-olla natuke kasulikuks osutuda, kui te õpite tänulikud olema. Minu ees on lõpmata palju täitsa kinni naelutatud uksi kuidagi iseenesest avanenud, kui ma olen märganud ütelda inimestele head, kiita neid mingite asjade eest või tähele panna midagi, mida nad on ilusasti ja hästi teinud. See ei ole manipulatsioon, see on normaalne, elementaarne suhtlemine, et sa märkad head ja ütled head. Ka täiesti lähedaste inimeste kohta, kelle kohta mõni teine arvab, et ta peabki seda tegema. Nii nagu üks ülemus mulle ütles: „Ma kunagi ei kiida. Ta peabki seda tegema, ta saab selle eest palka!“ Aga kui see inimene midagi valesti teeb, siis saab nii et tolmab. Hirmuvalitsus. Võib-olla töötab mõni firma, mõni perekond ka nii hästi, saavutab häid tulemusi, korralikke autosid ja mida kõike veel, aga kas see peab nii olema? Kas peab sellises õhkkonnas üldse elama? Kes on öelnud, et me peame elama pideva tümitamise, pideva vingumise ja virisemise keskel? Kindlasti mitte.


Kellele on kiitust vaja?


Ma ei tea, kas Jumalale on meie tänu ja kiitust vaja. Võib-olla on seda vaja eelkõige meile endale. Kuigi pühakirjas küll pidevalt kõneldakse sellest, et me peaksime Jumalat kiitma ja tänama, ja aeg-ajalt võiks sealt justkui välja lugeda, nagu oleks seda Jumalale vaja. Aga mul on tunne, et seda on eelkõige meile endale vaja. Kristlaseks olemise juurde peaks käima tänulikkus. Ja kui see puudub, siis see on üks väga nirune kristlus. Vinguv ja virisev ja nõudev kristlus on midagi õudset, midagi hirmsat.


Kogemused Toronto eestlastega


Toronto eestlastega kogemus on see, mida ma olen aeg-ajalt uuendamas käinud. Vaevalt et ma nüüd üksnes sellepärast seal käin, aga see on kindlasti ka üks komponent, et seal on olemas suur tähelepanelikkus ja tänulikkus.


Viimane kord ma olin ainult kaks ja pool nädalat seal ja siis kuidagi ootamatult juhtus see, et üks inimene suri. Tuli välja, et ta oli saarlane, Saaremaalt sõja ajal põgenenud inimene, ja ta lähedased sattusid minu peale ning nii siis saarlasena sai seda saarlast matma mindud ja üsna põhjalikult selle matusega tegeletud: lähedastelt sai võetud mõtisklusi nii kirjalikult kui ka suuliselt ja siis see kõik eesti- ja ingliskeelsena matusekõnesse sisse pandud. Pärast seal kodus, kus oli üle 20 inimese, tuli nendest umbes 15 mu juurde ja tänas mind millegi eest selles matuses või ütles kas või seda, et „te oleks nagu terve eluaeg seda inimest tundnud“.


Ma ei olnud temaga mitte kordagi elus kokku puutunud, ainult see tema lähedaste ärakuulamine ... Aga eelkõige tulid nad just tänama. Väga konkreetsete asjade eest. Nad ütlesid, mille eest nad on tänulikud ja mis neid imestama pani, isegi rõõmsaks tegi.


Nii et isegi peielauas tullakse seal tänama. Rääkimata sellest, et kui sa oled neile kaks teenistust ära pidanud, siis kolmanda teenistuse lõpuks tuleb välja, et nad on katnud sulle ülirikkaliku pidulaua – ja jumalateenistusele järgnevalt kohvilaualt läheb ainult mõni üksik inimene minema. Ma usun, et kõigil oli tegemist, aga see oli ootamatult mulle ja ka paljudele teistele veel ning me istusime seal siis poolteist tundi üheskoos ja ma kuulsin nii palju häid ja ilusaid sõnu seal, et pidin olema väga valvas, et mu abikaasa taas ei ütleks neile kuidagi, et me tuleme järgmisel aastal jälle – sest eelmisel aastal oli täpselt nii läinud. Kui nad meid siis nii ilusti ja pidulikult ära saatsid, siis suutsid nad mu abikaasale ütelda: „Te ju ikka tulete veel tagasi?“ Ja abikaasa vastas heldinult: „Jaa, loomulikult me järgmisel aastal tuleme.“ Siis mul ei jäänudki midagi muud üle, kui minna. Aga sel aastal ma lugesin neile sõnad peale, et nad ei tohi mu abikaasat vahepeal ümber sõrme keerata, ja lubasin, et lähen ülejärgmisel aastal tagasi, kui mind siis veel tahetakse.


Aga seal on tänulikkust tõesti väga-väga palju. Ka saja-aastane Roman Toi – kui palju ilusaid sõnu ta ütles, kui me kohtusime temaga kaks korda. Kuidas ta meenutas neid vanu aegu, kui me kokku saime ja hakkasime 2003. aastal Toronto Peetri kirikus koostööd tegema. Tal olid paljud asjad sellest kümnest kuust meeles. Ta tuletas mulle meelde nii ilusaid asju, mille ma ise olin oma noore peaga ammu ära unustada jõudnud. Ja ta tänas.


See tänulikkus, helge tänulikkus võiks, ma arvan, kuuluda kristlaseks olemise juurde. See võiks olla sama normaalne kui hingamine. Proovige mõni minut ainult sisse hingata! Kui tänulikkust ei ole, siis on nagu ainult sissehingamine: „Anna veel, anna veel!“ Aga kui sa ei ütle tänu, siis jääb väljahingamine ära ja siis võid lämbuda selle suure õhu sisse, mis sa oled endale sisse tõmmanud. Kõike oled sa saanud Jumalalt, Ta on sind hoidnud ja varjanud ja kaitsnud, lasknud sind sellisesse kohta sündida nelja aastaaja ja paljude muude imeliste asjade keskele, aga sa kehitad õlgu: „Mis põhjust on mul tänulik olla?“ Ma ei saa aru sellest. Ma tõesti ei saa aru sellest.


Raskelt haiged, paljud õnnetustest läbi käinud inimesed sealsamas Kanadas ja tegelikult ka siin Eestis on mind väga üllatanud. Mulle räägiti ühest naisest, keda ma teadsin ja kes oli ka sealsamas Toronto Peetri kiriku tänulõunal, ja öeldi, et tal suri eelmisel aastal poeg – keskealine suur ja tugev mees suri vähki – ja ta on jäänud täitsa üksinda. Kurdeti seda, et inimestel pole aega tema juurde minna, aga ta ise tuli nüüd kirikusse. Ma läksin kohe tema juurde ning hakkasin temaga rääkima ja lohutama. Aga ta ütles: „Aga tead, kui palju ilusat on! Mul on nii palju põhjust Jumalale tänulik olla ja ma olen täiesti veendunud, et mu poeg on paremas kui see, mis teda siin oleks veel oodanud, kui ta oleks siia vaevlema jäänud – ma arvan, et Jumalal on ta jaoks väga hea koht olemas.“ See, kui aasta tagasi on poeg surnud, sa oled jäänud üksi ja sa ikka leiad põhjust tänulikkuseks ...


Ja teisel on KÕIK korras ja ainult varbaküüs tuli ära või värskeltlakitud küünele tuli kriips peale, ja juba ta vingub ja viriseb jälle ...


Lõpetan selle jutu ühe meenutusega. Rääkisin mehega, kes on minuga kohtudes alati hämmastavalt soe, tänulik, naeratav. Ma teadsin, et ta on matnud oma naise väga ammu ja lapsed elavad temast väga kaugel. Teadsin, et ta võitleb tõsise haigusega. Küsisin, kuidas ta suudab olla nii rõõmsameelne ja tänulik. Ta vastas: „Tead, Jaan, ma olen matemaatikas tugev. Ma lihtsalt liitsin plussid ja miinused kokku ja avastasin, et plusse on palju rohkem kui miinuseid. Mul on põhjust olla tänulik.“


Minul ka.

/06.10.2016/