Vaimuelu

Selle pühapäeva ja nädala teemaks on „Kristlase vabadus“.

„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1).

Kristlus on elujõe kulgemine, vaba voolamine merre, mille nimi on Jumal. Kristlus on äralend – lendutõusmine madala, mõttetu, kaduva kohale – ellu, mis on igavene. Hirm kaob ja armastus annab tiivad. Oled nagu väikene laps, kes ei tea, et on olemas piirid. Sa ei usu nende juttu, kes raiuvad, et on asju, mis ei ole võimalikud, et sina kindlasti ei saa hakkama. Keegi, keda sa õpid usaldama, võtab hirmu, kingib julguse, usu ja usalduse. Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised sellest arvata võivad. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid ja iga hetk on sulle kingitud kingitus. Kingid sellest vaid killukesi teistele, muudad teiste elu elamisväärsemaks. Tunned, et oled võlglane Tema ees, kes on Sulle kinkinud nii hämmastavalt palju. Sul on raske mõista neid, kes aina hädaldavad, virisevad, arvavad, et elu on ebaõiglane, et teised saavad rohkem kui nemad. Püüad neile vargsi märku anda, et meil kõigil on põhjust olla tänulikud palverändurid. Paljud ei saa sinust aru.

Mašina Vremeni laulja Andrei Makarevitš mõtiskleb ühes oma laulus:

 

Need jõed ei voola kusagile,

nad on unustanud mere,

nende vesi on tardunud paigale.

Need linnud ei lenda mitte kusagile,

nad on unustanud taeva.

Sest kui elada pidevalt kõike kalkuleerides,

siis tiivad kärbuvad.

 

Tahaks voolata merre – Jumala armastuse hõlma. Tahaks lennata, lõputult lennata, süda täis ülevoolavat tänu. Tahaks olla vaba. Kuid äkki ma märkan, et klammerdun kaldasse. Ma ei julge lasta jõeveel end edasi kanda. Ma ei ole vist enam päris kindel, kas selle jõe vool mind kannab merre. Kas seal üldse on midagi. Siin on. Kaldamudas on palju põnevat. Siin saab korjata asju, selliseid, mida ehk kunagi võib tarvis minna. Siin saab kakelda parema koha pärast. Elu kaldamudas on põnev – siin juba igav ei hakka! Merest vaid räägitakse ilusaid sõnu. See siin kalda ääres on aga reaalne.

Olin kuulnud, et lindudele on kingitud tiivad selleks, et nende abil lennata. Mina kartsin. Kust ma tean, kas ma oskan enam siia tagasi tulla, kui olen kord siit ära lennanud? Kui seal kauguses, silmapiiri taga, ei olegi seda imelist, millest on mulle räägitud, siis peaksin ju tagasi tulema. Aga ma pole kindel, kas ma oskan. Äkki ma kulutan sinna lendamise peale kogu oma üürikese jõu ära ega jõuagi tagasi? Enne saabub öö. Turvalisem on siia jääda. Tiivad segavad – jäävad ette, kaotan nii mõnegi sule. Lõpuks ei suuda ma neid enam liigutada. Imestan, milleks need mulle anti.

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabalt voolava vee voogudesse usaldada. Kui lõppes lapsepõlv, ei julgenud ma enam eriti lennata. Mõned üksikud korrad. Olin üsna kohmakas. Natuke häbi hakkas nende ees, kes mulle olid öelnud, et meiesugused pole mõeldud lendamiseks, et kõndigu ma oma kahel jalal ja teiste tarkade poolt ette antud radadel. Mida harvem ma proovisin lennata, seda kohmakamaks mu lend muutus ja lõpuks ma enam ei julgenud.

Juba hämardub. Äkki ma taipan, et nii jääbki mu elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu.

PALVE: Issand, anna meile julgust elada!