Vabaduse plats 1, Tallinn

NÄDALA MÕTE. 21.06.2021

Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!“ Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale“ (Lk 15:11–13).

Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast (Lk 15:11–32) läks noorem poeg maailma oma õnne otsima, aga vanem poeg jäi koju. Lugu räägib, et noorema poja elu kaugel isakodust ei kulgenud just õnnelikult, ta kaotas kogu oma vara, oli nälga suremas ja tuli tagasi koju, kus armastav isa teda suure rõõmuga ja avasüli vastu võttis. Taastas tema pojaõigused ja korraldas tema auks isegi suure peo. Kuigi me ei tea, mis sai tollest pojast edasi, võis tema lool ometi olla õnnelik lõpp.

Tolle loo vanema poja saatus, selle poja lugu, kes oli koju jäänud, oli aga hoopis kurvem. Ta polnud kodus õnnelik, kuigi tal oli turvaline elu, kogu aeg kõik eluks vajalik olemas, nii et ta ei pidanud millestki puudust tundma. Vahel ongi nii – kõik vajalik on justkui olemas, kõik arvavad, et elad unistuste elu, elad „või sees“, aga sina tunned, et see pole see, sa igatsed midagi muud, midagi, mis on oluline just sinu jaoks, sinu õnne jaoks.

Inimesi teevad õnnelikuks, muudavad nende elu mõtestatuks ja ihaldusväärseks erinevad asjad: see, mis on ühe õnn ja unistus, ei pruugi teise jaoks olla õnn, vaid hoopis õnnetus, ränk koorem. Too vanem vend, kuigi oli oma eluga rahulolematu ja õnnetu, oli arg. Ei julgenud teha muudatusi oma elus kodus, ei julgenud rääkida oma soovidest isale, ei julgenud ka lahkuda, minna otsima, minna rajama oma õnne, nagu seda oli teinud tema noorem vend. Ta leppis isa kuuleka orjamisega – nagu ta ise oma elu isale iseloomustas (Lk 15:29). Võib-olla oleks temagi käsi käinud laias maailmas halvasti nagu nooremal, ehk oleks temagi kaotanud kõik ja tulnud noruspäi koju tagasi, kuid ... ilmselt oleks ta ise kokkuvõttes olnud õnnelikum. Päris kindlasti aga tänulikum. Temast poleks saanud õnnetut kibestunud inimest, kes ei suuda isegi hea ega ilusa üle enam rõõmu ega tänulikkust tunda.

On öeldud, et kõige kurvemad sõnad, mida keel või sülg suudavad esile manada, on: „See oleks võinud olla!“ Oleks võinud, kui vaid oleks julgenud proovida ...

Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, aga selleks, et koju jääda, peame sealt esmalt minema. Küllap on paljud oma elus sageli õnnetud just seepärast, et pole julgenud päriselt kodust lahkuda, minna oma teed. On kuulekalt elanud elu, mida on neile oma arusaamise järgi õnnest soovinud ja määranud vanemad, sõbrad, tuttavad. Nad pole julgenud proovida seda, mida hing tõeliselt igatseb, midagi uut ja tundmatut, proovida ise. Lasta lahti isa ja ema, sugulaste ja tuttavate turvaliselt püsti hoidvatest kätest, loobuda nende ootustest ja unistustest ja teha ise omad sammud endale meelepärases suunas.

Jumal on loonud meid, inimesi, oma näo järgi, see tähendab otsijateks, otsustajateks, tegijateks ja loojateks See on meie loomuses ja kui me ei julge olla need, kelleks me oleme loodud, ja surume maha igatsuse olla ise, siis oleme õnnetud. Õnnetud isegi siis, kui meil on justkui kõik olemas. Sageli takistab meid proovimast hirm eksida, hirm pattu teha. Et me saaksime olla need, kelleks me oleme loodud, on meil vaja julgust ka pattu teha, eksida, võib-olla mõnikord julgust isegi Jumalale vastu vaielda, ise otsustada, minna oma teed. Oma tõe otsimine, vaidlused, eriti veel vaidlused Jumalaga, kuuluvad kasvamise ja täiskasvanuks saamise juurde. Laps, kui ta õpib käimist, kukub alatasa, mõnikord saab ka haiget, nutab, aga ta tõuseb püsti ja proovib edasi. Ja õige pea keeldub kategooriliselt vanemal käest kinni hoidmast, kuigi too püüab teda kukkumisest säästa. Kui ta käest lahti ei laseks, siis ta iseseisvalt käima ei õpiks.

Oma last tõeliselt ja targalt armastavad vanemad ei hoia lapsi kodus kinni, ei sunni neid elama enda ettekujutuste elu. Nad lasevad lastel minna, lasevad neil ise valida oma tee, ise otsustada, ise proovida, lasevad neli teha vigu. Aga – nende uksed on lastele alati valla, et kui nad oma teedel väsivad, kui nad eksivad, oleks neil koht, kuhu nad saaksid alati tulla, koht, kus neid oodatakse, koht, kust leida lohutust ja koguda uut jõudu. Ja kui lastele on antud vabadus minna, siis nad küll lähevad, kuid nende süda jääb koju. Ja süda toob nad kord koju tagasi. Ja nad tulevad rõõmu ja tänuga.

Meie taevane Isa, Jumal, armastab meid, oma lapsi, tõeliselt ja targalt. Tema ei hoia meid enda juures vägisi kinni. Ta ei vaja kuulekaid, kuid õnnetuid koduorje. Ta laseb meil käest lahti. Me saame minna ja otsida oma kohta selles maailmas. Saame proovida erinevaid võimalusi, otsida oma, mis puudutab just meie hinge. Me saame minna julgelt, saame minna Isa õnnistusega, teades, et isakodu uksed on meie jaoks alati valla, et meie taevane Isa, armastav Isa, on meid alati ootamas, ükskõik kas me tahame Temaga jagada oma õnnestumisi ja rõõme või me vajame Tema lohutust, jõudu ja tarkust oma teekonna jätkamiseks.

Meie Isa, kes Sa oled taevas, kingi meile tarkust elada nii, et meil midagi ei jääks tegemata argusest, et me kunagi ei peaks oma elule tagasi vaadates kurvalt nentima: „See oleks võinud olla.“ Kingi julgust ja valmidust minna otsima oma kohta elus, seda oma, mis puudutab südant ja teeb õnnelikuks. Saada meid meie teedel oma õnnistusega. Võta vastu, kui tuleme Sinu ette oma palvete ja muredega. Kingi tarkust ja aita meil, kui me rändame oma teel, liikuda ometi suunas, mis viib meid Sinu poole, meie taevasesse isakoju, kus saame teekonna lõpus rahus puhkama jääda.

 

Kalender

E T K N R L P
1
2
4
5
6
7
8
9
11
12
15
16
18
22
23
25
26
29
30