Vaimuelu

Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle (Mt 16:24).

Küllap oleme kõik kuulnud väidet, et „igaühel tuleb oma risti kanda“. Mis on see „oma rist“, mida kandma peame? Nii nagu Jeesus kandis oma rasket risti, peetakse iga inimese raske risti all silmas enamasti eluraskusi, mida tal taluda tuleb, haigusi jms.

Kui aga Jeesus ise ütles, et Tema jünger peab võtma kanda oma risti, siis ei mõelnud Ta sugugi ebamäärasele vaevanägemisele, vaid millelegi päris konkreetsele. Surm ristil oli autu. Ristilöödud isikut loeti ühiskonnast väljatõugatuks. Ristilrippujat peeti äraneetuks – seda ütles juba Mooses ja sellele osutas Paulus (5Ms 21:22j, Gl 3:13).

Vanad piiblikommenteerijad selgitasid „oma risti“ kanda võtmise tähendust ilma keerutamata. „Jeesus ütleb oma jüngritele: kui teie tahate hoida minu poole, siis peate juba ette leppima sellega, et teie ümberkaudsele maailmale /---/ olete lindpriid, väljatõugatud ja neetud inimesed. Selles asjas erines jünger täiesti tolleaegsest rabi õpilasest, keda austati üldiselt kui tõusvat õpetlast ja kirikliku ning kodanliku korra tulevast sammast. Jeesuse jüngrit vihati kui kehtiva korra vaenlast ja põlgajat, kui vähktõve kirikus ja seltskonnas; teda peeti harimatuks metslaseks, kes toores rumaluses julges puudutada kuulsaid teoloogilisi traditsioone ja õpetusi. See on jüngri rist. Kes ei suuda seda enesele võtta, ütleb Jeesus, see ei või olla minu jünger.“ Nii kommenteeris seda Ralf Luther. *

Mitte vähem otsekoheselt ütleb Billy Graham: „Võtta oma rist enda peale tähendab ühendada ennast Kristusega ja jagada tema teotust. See tähendab seista Kristuse poolel ka siis, kui inimesed sind pilkavad, vaevavad ja koguni tapavad /---/ Samal päeval. kui sa võtad vastu Kristuse, võidakse sind välja tõugata mõnest seltskonnast, kuhu sa varem kuulusid. /---/ Kuid risti kandmine tähendabki seda, et sa jagad tagakiusu, mida pidi kannatama Kristus. /---/ Enese üleandmine tähendab kõigi sildade põletamist enda taga.“ ** See võib tekitada kõhedust, mis aga usus Õpetajasse võidetakse.

Paneme hetkeks pidurit – kogu aeg ei ole nii teravdatud situatsiooni. Kristlik usk võib olla ka ühiskonnas tunnustatud, mitte ainult vaenatud. Möödunud sajandil kiusati kirikut vihaselt taga kommunistide ja natside poolt. Pärast Teist maailmasõda aga kirikuelu tõusis, sest tajuti, et toimunud koledused olid seotud ristiusust lahtiütlemisega.

Kas pole nii, et eurooplaste poolt tehtud vägivald on teatud mõttes viimase viiekümne aasta jooksul vähenenud? Pärast kuuekümnendaid aastaid ei ole sõjad olnud enam massitapmised – ei Vietnamis ega Afganistanis ega Iraagis. Kui Jugoslaavia lagunemisel genotsiid elustus, siis oli kogu Euroopa šokeeritud. Venemaa ei tahtnud enam vägivallatseda Nõukogude Liidu lagunemisel, Tšetšeenia ja Gruusia sõdades ega Ukrainas. Kas õnnestub hoida, et uue võidurelvastumise kaudu jällegi suured sõjad ei puhke? Koos kristlaste tagakiusamisega, keda materialistliku mentaliteediga inimesed ei mõista? Kas julgeme meie „oma risti“ kanda, hoolimata sellest, mida ümbruskond sellest arvab? Aga olgu, sellist olukorda meil praegu ei ole ja võiks loota, et ka ei tule, kuid öeldu jääb vajalikuks mõtteaineks.

Praegune „oma risti“ kandmine on seotud tänapäevaste vaadete ja õpetustega, mille esindajad võivad kõiki ristiinimesi või alalhoidlikke kristlasi – kui parafraseerida Ralf Lutheri sõnu – pidada harimatuteks metslasteks, kellest ühiskonna sambaks kasvatatavad moodsate rabide õpilased põlglikult kõrvale vaatavad. Kristlust võidakse tunnustada kultuurilise elemendina, millest sobimatud osad on välja jäetud või ümber tõlgendatud. Jüngritel tuleb oma risti kanda ja Jeesusele järgneda ka hoolimata kaaskristlastest, kes eelistavad moes olevate moonutavate tendentsidega vastuolutult kaasa kulgeda.

Küsime nüüd: miks üldse on vaja Jeesust järgida kuni „oma risti“ kandmiseni? Selleks, et me „oma hingele“ kahju ei teeks. Jeesus ise ütleb seda selgituseks: „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“ Me oleme väga agarad oma bioloogilise elu hoidmisega ja haaraksime endasse kas või kogu maailma koos selle rikkuste ja vaatamisväärsustega, kuid olulisem on, et meie hing saaks lunastatud. Mida tähendab lunastus? See tähendab vabanemist kõigest sellest, mis kisub meid igavesti Jumalast eemale. Sellest ei saa me lahti ilma Jeesuse abita, kelles Jumal lepitas maailma iseenesega (2Kr 5:19). Mida tähendab lepitus? Inimesed lepivad siis, kui kaks riiduläinud poolt hakkavad taas suhtlema. Jumalaga seoses tähendab see sedasama – katkenud suhtluse taastamist.

Viimaks ütleb Jeesus selles seoses, et kui Inimese Poeg kohtumõistmiseks tagasi tuleb, „siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“. Meile antakse vastavalt sellele, millised on olnud meie teod. Sõna-sõnalt kreekakeelses tekstis: milline on olnud meie „praxis“. Sellega ei öelda muud kui vana tõde: tõe kriteerium on praktika! Meie ise oma tegudega oleme enda kohtumõistjaks, sest meile ei sunnita midagi peale väljastpoolt, vaid tasutakse selle kohaselt, mille me ise oleme oma tegudega valinud.

Möödunud pühapäeva teemaks oli „Kaduvad ja kadumatud aarded“, mis sobib hästi Jeesuse sõnaga. „Oma risti“ kandmise puhul on mängus igavene elu. Kes loobub maailma võitmisest ja loovutab hinge Jeesusele, see võidab igavese elu. Ilmselt pole juhus, et need sõnad on öeldud Peetrusega seotud peatüki lõpus. Alguses oli Jeesus talle öelnud: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg. /---/ Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse!“ Kuid Jeesus teadis, et Peetrus Teda hiljem salgab, kartuses avaliku arvamusega vastuollu minna. Ka teised jüngrid ei suutnud „oma risti“ kanda ja põgenesid. Seega ei tule meilgi endid liiga „kogenud“ kristlasteks pidada, kellele ükski mürk enam ei mõju. Mürgid enamasti ei paista mürgised ja mõjuvad pikkamööda – kuni ükskord on hilja.

Neile aga, kes võtavad oma risti enda kanda, ütleb Jeesus, et Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge (Mt 11:30). Õnnistatud uut nädalat ja kogu suveaega!

* Ralf Luther, Uue Testamendi sõnaraamat. Tallinn 1992: lk 206j.

* Billy Graham, Jeesus-põlvkond 1980: lk 185j.