Vaimuelu

Hs 36:25–28, 33–35: „Issand tõotab oma rahvale: ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal. Ma vabastan teid kõigist teie rüvedusist. Ja ma lasen viljal võrsuda ja teen selle rohkeks ega lase teid nälga jääda. Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, asustan ma linnad uuesti ja varemed ehitatakse üles. Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees. Siis öeldakse: „Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud, purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.““ Aamen.

Suur osa sellest, mida Ta tõotas, ongi sündinud – ka siin, sellel maal. Paljud varemed on üles ehitatud, paljud majad kaunimaks muutunud. Suur osa maast taas üles haritud ja meie elame kasvavas linnas. Seda, milline oleks võinud kõik olla, saab aimu, kui liigud üle piiri ja vaatad paljusid Venemaa linnu. Mõned üksikud korda tehtud hooned ja lõpmata palju majaseintelt maha langenud krohvi ja kooruvat värvi ja võssa kasvanud maad. Võime olla tänulikud, et saame elada oma maal, oma riigis, heisata oma riigi lipu, liikuda vabalt üle paljude piiride. Kuid see kõik on peamiselt väline.

Kuidas on aga lugu meie rahvaga, meiega? Varemed inimhingedes, pealispinnalised või päris purunenud inimsuhted. Aina suuremaks muutuvad lõhed rikaste ja vaeste ja eri põlvkondade vahel. Lõhed hingedes. Suutmatus orienteeruda selles tohutus informatsiooni hulgas, mis meid ümbritseb. Suutmatus taibata, mis meile tõe pähe esitatust on vale. Võid ennast tunda nagu abitu laps, kes ei suuda hakkama saada kõige sellega, mida temalt oodatakse. Liiga palju on sellist, mis kohutava kiirusega muutub – jõuad mõne asja enam-vähem selgeks saada, kui tuleb uus: uued asjad, uued kombinatsioonid, klahvid, ekraanid. Vahel ehk tunned, et kõike seda on liiga palju. Ööpäev peaks olema poole pikem, mälu palju parem, reageerimiskiirus kordades suurem, et jõuaks kõike. Pole enam aega, et vaadata silma, lihtsalt olla koos teistega, ilma et vaataksid aina oma kella, tunda rõõmu sellest kõigest heast, mis sul on. Kui hakkad rõõmu tundma, tuletab keegi sulle meelde, et juba on olemas palju uuemad, palju paremad asjad ja sul pole mingit põhjust paigale jääda ja rõõmustada sellest, mis on.

Kas oled kuulnud, kuidas linnud laulavad, näinud, kuidas raagus puud ja põõsad on läinud lehte, hakanud õitsema? Kas oled tundnud, millist lõhna levitavad õitsevad puud, põõsad ja lilled lahkelt kõigile, kes nende lähedusse satuvad? Kardan, et paljudel pole olnud mahti seda märgata.

Tema, kes on kõik selle kauni meile kinkinud, kes on andnud elu ja meie meeled, millega vastu võtta kõike ilusat, on lasknud kord meie peale piserdada puhast vett. Kõigeväeline Looja, hea taevane Isa, on meid ristimises vastu võtnud. See vesi on meis kasvama pannud midagi uut. Kas oleme seda uut eneses toitnud? Tänulikkuse ja palvetega, heategude ja Tema Sõnadega, Elu Leiva ja Õnnistuse karikaga.

Kõigeväeline tahtis kivise südame ära võtta, uue ja tundliku hellalt asetada kivise asemele. Kuid ka selle uue saab kiiresti kiviseks muuta. Kibeduse, kohtumõistmiste ja kurjuse, tuimuse ja leiguse läbi. Poed sellega, mida kasvamiseks on kastetud, elusamaks saamiseks on uuendatud, pimedusse ja lased känguda kõigel sellel, mis oli mõeldud armastatust ja usku suurendama. Hoiad kramplikult vanast, harjumuspärasest kinni. Ei taha loobuda halvast. Ei taha tunnistada, et oled teinud halba, teinud katki, jätnud tegemata, ütlemata palju head. Oled takistanud hea ja ilusa esiletulekut endas ja teistes. Oled kummardanud teisi jumalaid – oma aega ja palju muudki nende altaritele ohverdanud. Mõtled sellele, kui palju sulle Jumala poolt kingitud ajast oled andnud tagasi sellele heldele kinkijale – palvetes, pühakirja lugemises ja selle üle mõtisklemises, olles pühakojas, armastust kinkides neile, keda Jumal su teele on saatnud, minnes vaatama neid, kes on haiged ja viletsad. Mõtled sellele, kui palju oled andnud Jumalale ja kui palju pannud ebajumalate altaritele oma ajast ja muust, mida Jumal on kinkinud sulle, ja taipad, et see kõik näitab, mida sa tegelikult oluliseks pead.

Jumal on rikkalikult täitnud oma tõotused. Tema on meid piserdanud oma puhta veega. Tema on saatnud oma elavakstegeva Vaimu – armastuse ja tõe tundmise, halastuse ja headuse Vaimu. Tema laseb tärgata kõigel sellel, mis võib meid toita nii, et me iial ei tunneks nälga. Tema tahab meid vabastada kõigest, mis meie hinge lammutab, mis meid väsitab, jõuetuks, lootusetuks ja kibedaks muudab, mis kivistab südame, kasvatab hingele kivise kooriku. Ja sa taipad, et tahaksid muutuda, et tuimus ja kibedus kaoksid. Tahaks olla tundlik kui laps, kes on kogenud imelist armastust, kes ei karda, ei tõmba hirmunult krampi, ei oota võitlusvalmilt lööke ega mahategemist. Tahaks näha ja kuulda, tunda ja tajuda, hellalt puudutada. Saada selleks, kelle juures on teistel hea olla, kelle silmad peegeldavad taevast, õitsemist ja armastust. Ja sa taipad, et see on veel võimalik. Ka sulle.

PALUGEM: Issand, võta meilt see, mis meid hoiab hirmunult pinges, takistab elamast, armastamast. Loo meile, Jumal, puhas süda ja uuenda meis kindel vaim. Looja, muuda meid loojateks. Tule, Sa loovuse Vaim, halastuse ja armastuse, tõe tundmise Vaim. Tule Püha Vaim ja pühitse meid.