Vaimuelu

Selle nädala teemaks on „Jeesus äratab usule“. Usk võib ka uinuda. Keegi soovib, et uinuv usk meis ärkaks, et me ei muutuks uneskõndijaiks, käegalööjaiks.

Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3).

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui teda viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodile. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema!

Kui tervekssaanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta koduuksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud olid aidanud tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud uskumast, lootmast ega ootamast ning kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi meilt röövida ei suuda. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

Palugem. Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sina oled lubanud tulla. Ja Sa tuled. Tahad tulla ka täna ja meie elu igal tunnil, et oma Sõna läbi meid julgustada, kinnitada, manitseda, lohutada. Tuled armulauaandides ja kinnitad meid. Sa kuuled meie palveid. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid kanname. Sina, Tulija, tead. Seepärast me palume Sind, kingi meile usku, vala valgust ja rahu meie südameisse! Jeesuse nimel, aamen.