Vaimuelu

Te olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde (Hb 12:22–24).

Mis saab inimesest pärast surma? Seda üldinimlikku küsimust küsib iga inimene iseendalt ja see kerkib paratamatult hingedeajal, kirikuaasta lõpul, mil mõtleme oma kallitele lahkunutele. Öeldakse, et kirik on olemas selleks, et inimesi igavesele elule juhtida, ja see on tõsi. Tänases piiblisõnas öeldakse, et igavese elu leiavad need, kes on tulnud „Siioni mäe“ juurde. Siioni mäel Jeruusalemmas asus kristlik algkogudus ja nõnda sai see väljend kiriku sünonüümiks. Kristliku kiriku juures on Vaimu kaudu ka elava Jumala linn, taevane Jeruusalemm, mistõttu kirikusse tulnud inimesed tulevad ühtaegu Jeesuse juurde ning kümnete tuhandete inglite ja loendamatu hulga vaimude juurde.

Piiblis on rohkesti vihjeid taevasele maailmale. Eenok kõndis koos Jumalaga ja võeti taevasse (1Ms 5:24). Eelija viidi tuliste vankritega taevasse (2Kn 2:11). Aabraham, Iismael, Iisak, Jaakob, Aaron ja Mooses „koristati oma rahva juurde“, kui nad surid (1Ms 25:8, 17 35:29, 49:33, 4Ms 27:13, 5Ms 32:50). Moosese haud jäi salapärasel viisil kadunuks (5Ms 34:6), kuid osutatakse, et peaingel Miikael oli vaielnud kuradiga Moosese keha pärast (Jd 1:9) ja selle ilmselt ka kätte saanud, sest hiljem ilmus Mooses ihulikult koos Eelijaga, kes oli taevasse võetud, Jeesuse kirgastamisel kõrgel mäel. Jeesus ise ütleb, et Jumal on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal – Ta on elavate, mitte surnute Jumal.

Huvitava viite annab Iiobi raamat. Raamatu alguses öeldakse, et Iiobil oli 10 last (seitse poega ja kolm tütart), 7000 lammast ja kitse, 3000 kaamelit, 500 paari härgi ning 500 emaeeslit (Ii 1:2–3). Need kõik ta kaotas. Kuid raamatu lõpus pööras Jumal Iiobi saatuse ning andis talle „kahekordselt kõike, mis tal oli olnud.“ Nii saigi talle kõike poole rohkem: 14 000 lammast ja kitse, 6000 kaamelit, 1000 paari härgi ja 1000 emaeeslit. Kuid lapsi anti talle nii nagu ennegi: 10 (seitse poega ja kolm tütart) (Ii 42:10,12–13). Eeldades, et Jumal peab alati sõna, tuleb ka eeldada, et kümme endist last elasid edasi. Et nad aga olid surnud, siis ilmselt olid nemadki üles võetud oma rahva juurde taevasse.

Piibellik sõnum igavesest elust, millest on juttu paljudes kohtades, on olnud nii vägev, et laiad inimhulgad uskusid sellesse kindlalt läbi aastasadade. Nii näiteks kirjutas helilooja WOLFGANG AMADEUS MOZART neli aastat enne enda surma oma surevale isale: „Kuna (täpselt võttes) meie elu lõppeesmärgiks on surm, siis olen ma viimased paar aastat seda inimese tõelist, parimat sõpra sel määral tundma õppinud, et tema kuju ei tekita minus enam õudu, vaid mõjub rahustavalt ja lohutavalt! Ja ma tänan Jumalat selle eest, et Ta on lasknud taolisel õnnel mulle osaks saada ning andnud mulle võimaluse (Te mõistate mind) õppida tundma surma kui meie tõelise õndsuse võtit“ (kiri 4. aprillist 1787).

Surma hävingujõud võideti siis, kui ristil surnud Jeesus läks surmavalda, nii et „maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51jj). Selline surnute ilmutus pidi siis olema juhtunud tollal Jeruusalemmas, kuulutades õndsust. Vanas Testamendis kirjeldatakse surmavalda mahajäetud paigana, kus surnud vegeteerisid üksildast varjutaolist elu, ilma osaduseta Jumalaga. Jeesuse ülestõusmine ja taevaminek muutis olukorra, avades tee taevasesse Jeruusalemma kõigile, kes Temasse usuvad – ka pühad ihud, kes ilmusid Jeruusalemmas usklikele, läksid hiljem ilmselt elava Jumala linna, taevasesse Jeruusalemma.

Surma võitmist eeldab ka Mozart, kes on olnud XX sajandi suure teoloogi KARL BARTHI, UKU MASINGU ning paljude teiste lemmikhelilooja. Mozarti muusika kinnitab helilooja sõnu isale, et ta on surma tundma õppinud õndsusteena. Paljud on tajunud selle muusika viiulihelide kandumist teispoolsusse, klarnetihelide kumamist surmast kaugemale. Mozarti muusika on nii kerge, nagu oleks patuse maailma raskus jäänud juba seljataha. Helilooja varajane lahkumine jättis meile päranduseks igavikuhelid.

Psühhoanalüütik CARL GUSTAV JUNG oli jällegi arvamusel, et keskeast alates jäävad tõeliselt elavaks ainult need, kes on valmis surema. Tema hinnangul teab iga hing oma sisimas, et elu kestab ka pärast surma. Seega on tegelemine oma surmaga täisväärtusliku elu eelduseks. See aga, kes on tõrjunud oma teadmise elu jätkumisest surmas ja näeb teadlikus elus surma puhul ainult hävingut, hoiab kramplikult kinni oma noorusest ja tema psühholoogiline areng peatub. Arenev inimene peab õppima lahti laskma rippumisest nooruse küljes, rippumisest erinevate elu etappide küljes ja viimaks rippumisest elu küljes. * See on vananemisega kaasnev tarkus, millest räägitakse Piiblis, kui öeldakse, et Aabraham, Taavet või Iiob oli „vana ja elatanud“ ning oli valmis laskma lahti oma elust ja ennast andma Jumala kätte. Surma ähvarduse asemel paistis lahkumine õndsusteena ja oligi seda.

Aegade lõpul saab ilmsiks üldine surnute ülestõusmine ja taevane Jeruusalemm, kuhu praegu koguneb rahvast, langeb maa peale. Neid sündmusi näidati pühale Johannesele nägemustes, mille ta pani kirja Ilmutusraamatusse (Ilm 21:2, 10). Nägemusi tuleb mõista nagu unenägusid – need on osalt reaalsed, teisalt aga märgipäraselt fantastilised ja tähendusrikkalt sümboolsed. Keegi ei oska taevase maailma puhul öelda, kust läheb täpne piirjoon otsese kirjelduse ja märgipärase väljenduse vahel.

See, kas meie lahkunud on Jumala juures, sõltub sellest, kas nad oma maises elus olid Jumala südamesse võtnud. Võib-olla välispidiselt nad ei olnud alati kiriku ustavad liikmed, kuid olid seespidiselt tõe ja õigluse otsijad. See ei jää Jumalale märkamata, sest „inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7). Kõige õigem ja targem on alati head teha ning kurjast hoiduda. Ma usun, et inimesed ei valeta, kui nad oma kallite lahkunute puhul meenutavad, kuidas nood ikka püüdsid kõige paremat. Katoliiklased õpetavad, et ka uskmatu võib õndsaks saada, kui tema uskmatus on n-ö Jumala ees põhjendatud, st kui see tuleneb moondunud asjaoludest, mis pole uskmatule endale süüks. Näiteks oli talle kristlikust usust jäänud mitte oma süü tõttu vale mulje.

Nüüd, kirikuaasta lõpul jätkem aga kristlusest õige mulje ja kuulutagem: me võime tänuga mõelda oma lahkunud omastele ja paluda, et Jumal saadaks neid igavestel teedel.

* Anselm Grün „Elu surmast“. Tartu 2012: 13j, 21j.